Oleg Pissarenkol on pointi

29. aprill 2015
Külli Haav

Jah, Olegil on pointi nii muusikas kui jutus. Äsja ilmus temalt uus, triloogia kolmas CD sama pealkirjaga ning Jazzkaare backstage’is räägime lahti selle taga peituva filosoofia lapseliku puhtuse ja vabaduse. Äsja lõppenud teraapiline kontsert oli muusikalises mõttes nagu spaaelamus.

Millal hakkasid uut plaati komponeerima?

Lood said valmis juba päris ammu, mõned 2001. aastal, aga see tsükkel sündis põhiliselt Tartus elades, aastast 2005. Istusin Karlovas, vaatasin, kuidas elu kulgeb, lugesin raamatut. Mõtlesin esitada seda keelpilliorkestri, kammerkoori, solisti ja tekstiga. Suhtlesin sel teemal Tallinna Filharmooniaga, hakkas kuidagi isegi minema, aga siis jäi sahtlisse ja kuni eelmise aastani oli sahtlis. Nüüd on ajad muutunud, ise olen ka ja muusikud on minuga hoopis teised. Need on 15 aasta jooksul kirjutatud lood. Mõte, sisuline pool küpses viimase paari aastaga. Muusikaline pool oli pikem protsess.

Sul on igas palas väga tugev story, sa kirjutad oma lugudesse mingi narratiivi, kuidas sa neid ise tunnetad?

Kuna ma muusikaga raha ei teeni ja see pole mu palgatöö, lähen lavale ainult siis, kui mul on midagi öelda. Tean, et mu publik ootab, mis mul öelda on. Nii ei saa olla, et lähen ja lihtsalt teen midagi. Kui mul loo jaoks story’t ei ole, siis ma lavale ei lähegi. Eestis on võimalused piiratud ja sellepärast on ka mu muusikaline tegevus tsükliline. Teed plaadi, kui mõte küpseb, mängid tükk aega, samal ajal teed järgmist. Maailma mastaabis, globaalses business’is on nii, et kui teed plaadi, siis mängid kolm aastat peaaegu iga päev.

Milline filosoofia või maailmavaade sind käivitab ja su lugudest aimub?

Inimene ikka elab ja areneb ja muutub ja mõtleb erinevaid asju. Kui ma „IXΘYΣ“ plaati tegin, olin väga religioosne usklik, luterlane (2001. a), kristlased teavad, mida ichthys  tähendab. Peale seda tulid teised plaadid. Peale „The Book’s Burning“ albumit, kui sellesama bändiga alustasime, hakkas mu maailmavaade muutuma. Ma olen ikka väga vaimne inimene, aga teen vahet vaimsuse ja religiooni vahel. See on samasugune vale kui pangaorjus või pornograafia – minu jaoks läheb see ühe joone alla, see orjastab ja inimene ei ole vaba. Minu filosoofia on lapselik vabadus, puhtus ning väga vaimne ja sügav seisund. Et siin maailmas seda saavutada, peab sellega palju tegelema.

Kas selles, mida teed, on midagi ka pärit su rahvusest, on seal загадочная славянская душа (mõistatuslik vene hing)?

Minu jaoks on see loomulik, pool oma elu olen elanud eestikeelses, pool venekeelses keskkonnas Narvas. Rahvusprobleemid on nagu religioossed probleemid või seksiprobleemid, nendega aetakse inimesi tülli, nagu näiteks uudistes räägitakse vahel, et moslem tappis katoliiklase. Selles ei ole pointi!

 

Jazzkaare Vabal Laval esines Oleg Pissarenko Band koosseisus:

Oleg Pissarenko – kitarr

Raun Juurikas – klahvpillid

Mihkel Mälgand – bass ja kontrabass

Ahto Abner – löökriistad