Õllesummeril jagub head jazzi viieks päevaks

09. juuni 2006

Õllesummeri jazzi- ja veiniaias kõlavaks muusikaks on saadud inspiratsiooni nii jalgpallihullusest kui flamencost.

Jazzi- ja veiniaed Õllesummeril on omaette hubane nurgake, suurfestivalimelus vaiksemat ja “elutoalisemat” keskkonda eelistavale inimesele. Või peenemalt öeldes: jazzimuusika algab Louis Armstrongist ning jazzi ja veiniaias ulatab temale käe Dionysos ise, veetmaks aega koos filosoofidega.

Alljärgnevalt võtab Raimond Kaljulaid kokku selle, millest publik saab 5.-9. juulil osa, kui astub läbi Õllesummeri jazzi- ja veiniaiast.

Kolmapäev, 5. juuli
Jazzi- ja veiniaed alustab Jürmo Eespere Trioga. Eespere on jazzitarkust kogunud Eesti Muusikaakadeemias, Sibeliuse Akadeemias ja Helsingi Pop-Jazz konservatooriumis ning teeb koostööd nii soome kui eesti jazzmuusikutega. Eesperele järgneb avapäeval Kriminaalne Elevant, kelle kohta muusikakriitikud on lennukalt kirjutanud: “Positiivse hulluse eluhoiakut muusikaks tõlkiv Kriminaalne Elevant ei ole bänd, vaid ansambel, pealegi veel filmiansambel… Nad mängivad hästi, nende stiilidekirevas loomingus on eristuvat hoiakut ja teravat serva.”

Summeri esimese päeva jazzialal lõpetavad DJ Lorenzo ning saksofonil Mario Marjamaa. Nende kava seondub selle suve tähelepanuväärseima spordisündmusega – jalgpalli MM-ga. Maailma parimateks pallivõluriteks peetakse ju teadupärast brasiillasi. Ajalooliselt on Brasiilia seotud Portugaliga. Just sellepärast tutvustab brasiilia mõjutustega muusikat “meie mees Portugalist” – DJ Lorenzo, kes koos noore tõusva saksofonitähe Mairo Marjamaaga segavad kokteili sambast, bossast ja house´ist.

Neljapäev, 6. juuli
Teist festivalipäeva alustavad jazzi muusad sealtsamast lähedalt, kus eelmisel õhtul lõpetati – jazzirännak suundub Hispaaniasse tuliste flamencorütmideni F1 Guitari saatel. Et aga seejärel kohe mitte tulla tagasi külmale Eestimaale, pikendavad soojemaid tundetoone Raivo Tafenau ning Riho Sibul kavaga “Siin on soe”.

Kuid neljapäev ongi kuumade rütmide päev. Õhtu lõpetab Sunsoul (DJ Emil Gens, laulja Hatuna). Sunsoul astus üles esmakordselt 2004. aasta sügisel restorani Pegasus poolt korraldatud jazziõhtul. Duo repertuaaris on lood soul, jazz ja r´n´b vallast, samuti kõlavad päikeselised brasiilia biidid ning bossanova.

Reede 7. juulil
Reede jõuab Õllesummeri jazzifännideni millegi uue ja uues kuues vanaga. Otsa teevad lahti Saue Muusikakooli jazzikallakuga muusikaõpilased, kes esitavad standardeid. Võimalus näha ja kuulata uut põlvkonda eesti jazzimuusikuid, neid, kelle kontserdil käimise kohta saab hiljem öelda: “Ma olin kohal, kui nad alustasid…”

Sujuvalt edasi liikudes astub lavale MEKA, mida teevad samuti noored jazzmuusikud. Nende muusikat võib pidada tantsuliseks jazziks, kuid sinna sekka mahub ka erandeid.

Reedeõhtuseks naelaks kujuneb seekord The Doorsi muusikale pühendatud kontsert. Ajendatud ka sellest, et Jim Morrissoni surmast möödub tänavu 25 aastat, aga veel enam asjaolust, et The Doorsi muusika mõjub siiani ajakohase või siis õigemini – endiselt ajatuna. Selle erutava projekti osalised on Kaire Vilgats ning arranžeerija Virgo Sillamaa.

Samal lainel jätkavad reedeõhtut The Doorsi ja jazzi temaatikal DJ Gee ja saksofonil Danel Aljo. Gee plaanib festivali külalistele tutvustada The Doors´i surematutest klassikutest maitsekalt ja tänapäevaselt valmistatud elektroonilisi tõlgendusi. Kuuleb ka muid õhtu teemasse sulanduvaid lugusid sellistes tänapäevastes tantsumuusika stiilides nagu nujazz, jazz-house, broken beat ja acid jazz.

Laupäev, 8. juuli
Kui summerinädala selgroog on saanud murtud, on aeg laupäevaste esinejate käes. Eelviimast festivalipäeva alustav Breeze on jazziansambel, mille moodustavad noored muusikud Liina Saar (laul), Raun Juurikas (klahvpillid), Virgo Sillamaa (kitarr), Marti Tärn (basskitarr) ning Ahto Abner (trummid). Ise liigitavad oma muusikat groove´iliku jazzi lahtrisse. Mängitavate lugude hulka kuuluvad nii jazzistandardite töötlused kui ka valimik eesti muusikast.

Noortelt võtab järje üle ajatu Marju Marynel Kuut, kes oma sõnul teeb praegu just nimelt seda, mida ta on teha igatsenud. Alati on ta oma publikut rõõmustanud uue muusikaga, pole kunagi tegelikult silmist kadunud ja ahvatleb endiselt kuulama. Päeva võtab kokku 2005. aastal projekti korras kokku tulnud ning siis püsikoosseisuks saanud kollektiiv Slam, mis on lõbustanud juba väga paljusid inimesi ja esinenud paljudel lavadel. Kõik bändi liikmed õpivad Georg Otsa nimelises muusikakoolis. Esitatakse maitsekalt arranžeeritud popi ja funky covereid.

Pühapäev, 9. juuli
Festivali viimasel päeval kõlab jazzi- ja veiniaias midagi erilist ja ilusat. Algus on usaldatud ansamblile Murel, kus pole trianglilööjat, harfitinisti ega ka esi-oboeisti, vaid tavapärasest teistsuguseid sagedusi ja helikooslusi tekitavad hääl, saksofon, tšello ja klaver. Sarnaselt paljude 21. sajandi muusika-ufodega on mureleid keeruline liigitada, kuid omased on lihtsus, keerukus, sünkoobid, flažoletid ja eriti lastelaulud. Pillidega on üksteisel külas käidud veidi üle aasta ja proovide vahepeal on mõnikord ka esinetud.

Ilmselt on kõik nõus, et tänavuse ETV “Kaks takti ette” laulukonkursi tase oli ületamatult kõrge. Peale Murelit on parimad jazzilauljad sellelt konkursilt meisterdamas vanameister Frank Sinatra laulude kallal, jätkamaks erilist ja ilusat juulikuist pühapäeva.

Kuid nagu igal asjal on algus, on neil ka lõpp. Tänavuse Õllesummeri jazzilava 5-päevase maratonprogrammi lõpetuseks pakub DJ Hannes Kalamäe sulamit muusikast, kus võib kuulda nii vanu klassikalisi jazzhitte 50ndatest ja 60ndatest kuni tänapäevani välja – aga samuti mikstuuri brazil funkyst, lounge´ist ja bossast, latinost ja salsast.