Omapärane klaverivõlur Hauschka

25. aprill 2015
Kristiina Veerde

Reede õhtul toimus väikese hilinemisega Vabal Laval põnev muusikaline kohtumine eksperimentaalse pianist-helivõluri Volker Bertelmanni alias Hauschkaga. Räpparina alustanud, kuid klaverimuusika juurde pöördunud artist tuli Tallinnasse oma Euroopa ja Ameerika turnee raames, kus esitleb just suuresti oma uusimat plaati „Abandoned City“ ning esitab erinevaid teemasid sellelt albumilt.

Publiku ootusärevus enne kontserti oli suur ning hetk, mil Hauschka astus lavale, oli vabastav nii muusikule kui ka publikule. Pärast turbulentset päeva kiirgas artist siirast rõõmu ning suhtles vahetult kuulajatega, mis lähendas teda veelgi publikuga, kuid asudes mängima, pühendus ta täielikult oma muusika- ja helimaailmale.
Hauschka muusika on põnev, ettearvamatu, kontrastne ja mitmetahuline ning tema lähenemine klaverile kui kontsertpillile on iseäralik ja värske. Tema kompositsioonid on kui kohtumised klassika ja nüüdismuusika vahel – kammerlik helikeel ja techno’likud rütmid, barokilik meloodia ning rokilik kõlapilt. Iga tema etteaste on erakordne ning nagu Hauschka ise ütles, tema suureks eeliseks on võimalus ennast ise remiksida ning seda oli tunda ka sellel kontserdil – lugudevahelised piirid hägunesid, tekkis üks suur heliuniversum, kus Hauschka mängib erinevate sound’idega ja rütmikombinatsioonidega. Huvitav oli kuulata muusiku biite, milles oli mitmelgi pool tunda teatavaid korrapäraseid rütmiskeeme ja sõnarütme, mis tuleneb ehk Hauschka räppmuusika minevikust. Artisti muusika firmamärk on muidugi prepareeritud klaver, mistõttu võrreldakse teda John Cage’i, Steve Reichi või Max Richteriga, kuid Hauschka kogemused elektroonilise ja popmuusikaga lisavad tema helipilti urbanistlikke aspekte. Hauschka lähenemine klaverile näitas pilli uues valguses – kui mitmekülgne see on ning kui erinevaid helisid võib tekitada. Näiteks vurr klaveris tekitas klavessiinilikuma kõlapildi, gaffer– teip üle klaverikeelte aga basskitarri kõla.
Hauschka uusima plaadi juhtmõte on üksindus ning selle ambivalentsus – ühest küljest on hea olla üksi ning vaadata endasse, kuid samas ollakse siiski isoleeritud. Lugu „Craco“, mis on inspireeritud ühest Itaalia mahajäetud linnakesest, on näide ambivalentsusest – imeilus ja soe meloodia meenutas Nils Frahmi ja Yann Tierseni helikeelt, millele on lisatud elektroonika, mis andis muusikale ruumi ja tekitas ajatuse tunde.
Kontsert oli iseäralik ja põnev ning pakkus hetkelist ajatust rahutus maailmas. Hauschka mängus oli värskust ja energiat, tema olekus kiirgas täielikku kohalolu ning soojust, samas oli ta alati täis ootamatusi ning üllatusi, mis haaras publikut. Kontserdi lõppedes ei tahtnud aplaus raugeda ning kontserdi järgselt oli näha publiku vaimustust ka saalist lahkudes. Klaverivõlur Hauschka tuli ja lummas kõiki.

Hauschka – klaver
24. aprillil Vabal Laval