Õnnelik päev gospelmuusika austajatele

04. jaanuar 2007

Detsembri lõpus esines Pärnu kontserdimajas 9liikmeline Harlem Gospel Choir, kes täitis kontserdimaja suure saali oma mahlakate häältega nagu oleks laval olnud vähemalt 40 lauljat, kirjutab Marge Lumisalu.

Paar päeva enne aastavahetust oli Pärnu Kontserdimajja kogunenud täissaal publikut, et kuulata maailmakuulsat Harlem Gospel koori, nn musta kiriku ühtesid tuntuimaid ja tunnustatuimaid esindajaid. Pidevalt mööda maailma tuuritav koor saabus Eestisse Ida-Euroopa turnee käigus, andes enne Pärnut detsembrikuu jooksul veel kontserdi Lätis, kolm Leedus ja komteist Poolas. Vaid üheksaliikmeline koor täitis kontserdimaja suure saali oma mahlakate häältega nagu oleks laval olnud vähemalt 40 lauljat.

Kontserdimuljeid vahendab Marge Lumisalu.

Kas kõik Pärnu kuulajatest just gospelmuusika austajad olid, selles julgen ma kahelda, aga vähemalt ei pidanud esinejate ees piinlikust tundma vähese publikuhulga pärast. Küll oli aga lauljatest kahju seetõttu, et eestlastele omaselt ei olnud publik eriti lahke oma tundeid valla laskma. No ei hõiska tavaline eesti inimene heast peast keset kontserti „Halleluuja” või „Aamen”, olgugi et esinejad seda palusid. Reeglina piirdutakse rahulolu demonstreerimiseks tavapärasemast pikema ja tugevama aplausiga, millele heal juhul lisanduvad tunnustavad hõiked ja püstitõusmine. Aga et keegi oleks nõus kohe kontserdi alguses loobuma mugavast istumisest ja esinejate eestvedamisel ekstaatilist tantsu vihtuma hakkaks, seda ikka naljalt ei juhtu.

Õnneks oli publiku hulgas ka tõelisi gospelmuusika fänne, kes lasid end kaasa haarata Harlem Gospel koori pakutud tõelisest musta-kiriku-tundest. Usun, et nemad jäid kindlasti kontserdiga väga rahule, saades lisaks muusikalisele elamusele kaasa ka midagi enamat – olgu selleks siis jumala puudutus, enese väljaelamise ja vabalt tundmise võimalus või siiras kallistus lauljatelt.

Need aga, kes tulid kontserdile vaid muusikat kuulama ega soovinudki kogeda midagi muud, võisid tunda end veidi häirituna – ülienergilised muusikud laval täiest kõrist laulmas ja end välja elamas, soovides, et publik sama teeks, heli põhja keeratud, nii et kõrvadel kohati valuski, pealegi kestis kontsert väljareklaamitud pooleteise tunni asemel 2 tundi 15 minutit, mis oli fännide jaoks pigem positiivne.

Ei tea, kas viimasest faktist või millestki muust, näitekst kartes õnnistamist, mis on gospelkontsertide lõpul tavaline, oli tingitud ka arvestatava osa publiku lahkumine enne kontserdi lõppu. Kui oli välja kuulutatud viimane lugu, siis hakkasid paljud suunduma väljapääsude poole. Nagu kinos, kus lõpukaadrite ajal tõuseb enamus vaatajatest püsti ja selleks ajaks, kui tiitrid ekraanil jooksma hakkavad, on juba enamus saalist tühi. Kui kino puhul võtavad enamus filmihuvilisi seda juba kui paratamatust, siis kontserdi puhul jättis see küll ülimalt ebaviisaka mulje.

Suuremale osale publikust oli siiski kontsert sedavõrd meeldinud, et peale lauljate lahkumist jätkus aplausi veel tükiks ajaks. Selles oli omajagu „süüdi” 2-liikmeline saateansambel, kes lauljatest kauemaks lavale jäi – ülienergiline naistrummar ja väga osav klahvpillimees, kes oma võrratu pillimänguoskusega samuti publikut võlusid.

Õhtu pärliks võib aga liialduseta nimetada Pärnu noort lauljat Anneliis Kitse, kes astus koos teiste julgetega – kahe noormehe ja ühe neiuga lavale, et pretendeerida Harlem Gospel koori tasuta plaadile. Selleks tuli laulda fraas gospelmuusika ühest hitist „Happy Day” ja publiku ülevoolava aplausi saatel tunnistati just Anneliis plaadi vääriliseks. Kuna aga gospelkoori liikmed olid silmnähtavalt üllatunud tema võimsast häälest ja suurepärasest lauluoskusest, siis anti Anneliisile võimalus laulda „Happy Day-d ” koos gospelkoori solistiga, moodustades nauditava dueti.