On/Off

25. oktoober 2003

Norra elektroonikute duo manab muusikas esile tänast ja homset maailma, loob helikooslusi ja improviseerib keskkondi.

Sisse/välja on metafoor tänapäeva ja tuleviku tarvis. Põlvkond, mis on elektri ja lülititega sama harjunud, kui õhuga, mida sisse hingata, ega pane enam tähelegi, et eksisteerib võimalus saada ka välja lülitatud või olla out, kui keegi vajutab nupule “Cancel”. See on põlvkond, mis vormib oma maailmavaate vastavaks keskkonnaga, kus ta elab. Kuid see ümbrus ei ole nii üheülbaline kui esmahetkel tundub. Sellest kõneleb On/Off.
Ansamblina on On/Off tegelikult projekt, mis koosneb kahest inimesest – Raymond Pellicerist ja Patrick Shaw Iversenist. Viimane on sündinud Ameerikas, kui elab praegu Norras. Ta on sisse võetud gamelanimuusikast ja mängib flööte. Iverseni biograafias on koosmusitseerimisi niisuguste norra jazzi tuntud tegelastega nagu Bugge Wesseltoft, Sidsel Endresen, Audun Kleive ja Nils Petter Molvær. Gamelanipille mängib ta kõrvuti elektroonikaga.
Raymond Pelliceri lavanimed on DJ Darknose ja Phono. Kui keegi veel mäletab, oli DJ Darknose üks kandvaid kujusid Nils Petter Molværile nime teinud plaadil “Khmer”. Koos trompetisti bändiga rändas Darknose läbi pool maailma ja käis aastal 2000 ka Jazzkaarel.
On/Off’i keskkonnaks mainitakse olevat Oslo Grüneløkka liikumist, kus kohtuvad tänapäevase elektroonilise muusika helid, jazz ja loodushoidlik maailmavaade kõige juurdekuuluvaga. Muu hulgas on seda liikumist väidetavalt mõjutanud nn ECM-i kõlaesteetika, mis on kogu norra jazzile vajutanud suure ja ülimalt olulise pitseri. Plaadifirma Jazzland kreedo, mida Bugge Wessltoft on aeg-ajalt ka valjusti kuulutanud, on võtta sellest ecm-likust olustikust võrsunud helisid ja viia nad ajas edasi, panna võnkuma tänastel lainepikkustel homse suunas. Viimane on omal moel ilmne vihje tantsupõrandate hüpnootikale. Just sellisena sobib iseloomustada ka duo On/Off muusikalist käitumist. Omamoodi näitaja tasemest ja ringkondade tunnustusest on seegi, et On/Off esines tänavusel elektroonilise muusika paraadfestivalil Sónar.
“Päikesejää” ehk “Solar Ice” avab plaadi. Plaadimasinatest ja eetris ristuvatest raadiolainetest filtreerub mitmesuguseid killukesi. Jan Garbareki seebimullina õhulisi ilutsemisi, Jon Hasselli Neljanda Maailma hirmutavate džunglite muteerunud hääli. Aeg kulgeb ühest küljest aeglaselt ja teisalt tihedalt kokkupakutud kamakatena. Kõik on nagu üks kulgemine, kuigi vahepeal vahetuvad muusikaträkkide pealkirjad ja numbrid.
“Tablatic” triivib sügava dub-bassi hüpnootilise rütmimustri turjal, elektrilised kriuksatused ja kajatatud flöödihuiked astuvad dialoogi, maailm koosneb lõputa kulgemisest, ehkki plaadil vältab see vaid seitse minutit.
Järgnev “Bushfukka” viib elektroonilisse võpsikusse, kus sumisevad, sidisevad ja undavad elektriputukad ning ärev adrenaliiniküllane rütm kannustab jahiekstaasi.
“The Bad” on koidiku-uduna hõllendav flöödikõlane vahemäng, “The Good” seevastu aga avardub aeglaselt kõrgustesse nagu brianenolik ämbient. Paljutähendava kahemõttelise pealkirjaga “Globotomy” on plaadi üks kesksemaid lugusid. Globaliseerumise ja lobotoomia liit on omapärane ajamärgiga sümbol. Nukrust ja lootusetuse melanhooliat kerkib heli voogamistest ja rütmipulsist, mis korraks siiski tantsiskleb ka breikbiitse drum’n’bass’i reeglite järgi. Kommentaar on ilmne.