Owen Pallett – mees nagu orkester

25. aprill 2015
Kristiina Veerde

Reede hilisõhtul astus lavalaudadele Kanada helilooja-multiinstrumentalist Owen Pallett, kes on kui orkester – tema muusika on mitmekihiline, suursugune ja sisukas, milles leidub nii helgeid ja optimistlikke toone kui ka süngemaid ja sügavamaid värvusi.

Kontsert algas tema soololugudega, mis köitsid publikut kohe – laval oli vaid Pallett ning viiul, kuid tema viiuli-loop’id olid nii mitmekülgsed ja läbimõeldud, et tekitasid mahuka kõlavärvuse, mistõttu oli tunne, et temaga koos on laval veel keelpilliorkester. Viiulirokkari Palletti meisterlik mänguoskus ning tehnilised võimalused näitasid pilli uudsest küljest ning tõestasid, et viiul võib sobida väga hästi levimuusikas kandvaks pilliks kitarri asemel. Tema muusikas on kuulda mõjutusi folgilikust pillikäsitlusest, klassikalise muusika meloodilisusest ning rikkalikku harmooniat, underground’ilikke rütme ja rütmikombinatsioone, ning tema mitmekülgne hääl varieerub pehmest falsetist jõulise popvokaalini. Pallett on kirjutanud filmimuusikat näiteks Oscariga pärjatud filmile „Temake“ („Her“) ja mehe helikeeles on tunda klassikalise heliloomingu õpinguid ning orkestreerimiskogemust, mis avaldub massiivsetes kõlapiltides ja erinevate helivärvuste peenetundelises käsitluses.
Pallett ning tema ansambel, kuhu kuulusid veel trummar Rob Gordon ja bassist Matt Smith, esitasid kontserdil mitmeid lugusid tema viimaselt albumilt „In Conflict“, näiteks optimistlikult arvutimängulikku elektroonilist tulevärki „Infernal Fantasy“, ning helget ja meloodilist ballaadilikku teost „The Secret Seven“, mis meenutas oma kõlavärvuse poolest Kings of Convenience’i muusikat. Esitusele tuli ka albumi nimilugu „In Conflict“, mis tehniliste viperuste tõttu õnnestus alles teisel katsel (märk Palletti perfektsionismist – kõik peab olema veatu), kuid see-eest suurepäraselt – teose ambivalentsus ning Palletti helikeele tumedamad värvused tulid hästi esile ning puudutasid kuulajaid. Palletti suurepärast kontakti publikuga näitas ka fakt, et lisaloona esitatud „Independence Is No Solution“ pakuti välja just kuulajate poolt.
Õhtu oli lummav ning täis kõikvõimalikke tundeid hellusest ja jõulisusest kuni rõõmujoovastuse ja hingevaluni. Kogu kontserdi ajal olid silmad ja tähelepanu vaid andekal virtuoosil, kelle lavaline energia oli nakkav ja vaimustav. Inimesed tantsisid ja nautisid ennast täpselt nagu Pallett ise, ning kõik tundsid toimuva üle siirast rõõmu. Kontsert oli eriline – sama eriline kui Owen Pallett ja tema muusika.

Owen Pallett
24. aprillil Vabal Laval

Koosseis:
Owen Pallett – viiul, klahvpillid, vokaal
Matt Smith – bass
Rob Gordon – trummid