Pachora

07. mai 2003

Lähis-Ida juudimuusika ja moslemihelide mikstuur, mida kleebivad kokku New Yorgi avangardimehed.

Pachora on maailmamuusika üks tahke selle nurga alt, et osa ansamblist moodustavad krutskiliselt huvitava ja vingelt lärmaka neojazzi mehed Jim Black ja Skuli Sverrisson. Ka klarnetist Brad Shepik ja elektrilise saz’i mängija Brad Shepik on New Yorki eksperimentaatorite uue põlvkonna seas tegijad nimed. Pachora hoogne mikser segustab avangardi Lähis-Ida, Kreeka ja Balkani kandi muusikatega. Lisab mõned võtmest väljas meloodiad, kõrbe fiilingut, juuditantse ja muud omast sellele regioonile, millel maailm praegu ärevalt pilku peal hoiab.
Kui uskuda ainult plaadi algust, lugu nimega “Romanics”, võiks julgelt arvata, et tegemist on kainelt viisaka maailmamuusikabändiga, mille huvi on keskendunud Lähis-Itta ja eriti selle regiooni niisugusele kuvandile, mis lääne inimeste tarvis on normaalseks lahjendatud nii kõla kui rütmide-meloodiate kohandamisega.
Aga juba “Bushka Lounge” teeb teistsuguseid trukke, ehkki seda araabialikkust ja juudimuusika kõlasid kostab sealtki. Eks see oli tegijatest kinni. Pachora, kellelt “Astereotypical” pole sugugi esimene plaat, koosneb meestest, kes endale põhiliselt nime teinud selle osaga jazzmuusikast, mida küll otse küll kaude seostatakse New Yorgi postmodernismihoiakutega nn downdown-liikumisest, mis puhkes õitsele 1980ndate lõpus ja nüüdseks näib kui mitte vaibunud, siis vähemalt rahunenud teatavasse omamoodi konventsionaalsusse.
Jim Black mängib trumme, bassil on tema viimaste sooloplaatide lahutamatu kaaslane Skuli Sverrisson. Klarnetit puhub Chris Speed (tuntud Time Berne’i ja Dave Douglase bändidest) ja mitmesuguseid keelpille mängib Brad Shepik.
“Bushka Lounge” kätkeb seda downdown-esteetikat, millest juttu oli. Tegemist on kireva ajaviitekohaga. Bass annab süngevõitu tumedaid vihjeid, reggae’ks päris ei kisu, kuigi kogu aeg nagu tahaks; miski on pidevalt korratult sassis rütmipoolel ja harmoonia vallas, ainult klarnet pursib jonnaka vaprusega oma mahedat viisikest veeretada kuni kakofoonia ja rikkis rütmimasin ta vakatavad.
Selline on Pachora. Balkani kandi ristirütmid ja veidrad tantsusammud meeldivad neile, samuti väikesed naljatused teemal “mis saab kui… võtame seda ja lisame toda ning mikserdame veidi”.
“Push” algab võluvalt vinge bassi ja kitarri feedback’i duoga, mis sukeldub helikaose lainetesse ning tirib sealt lõpuks välja tantsurütmi ja ekstaasi poole vingerdava meloodiakäigu. Värskendav plaat oma parimatel hetkedel. Tervikuna kipub aga olema pisut ebaühtlane. Justkui kiirustades tehtud.