Padari ja Rubeni koostöös sündis isemoodi kontsert

02. märts 2007

Klubi BonBoni Jazz Lounge`is mängisid 28.veebruari õhtul samal laval jazztrummar Tanel Rubeni bluusibänd Willane Bluus ning rokkmuusik Tanel Padar.

Klubi BonBoni Jazz Lounge`is toimus 28.veebruari õhtul isemoodi kontsert. Ühel laval mängisid jazztrummar Tanel Rubeni bluusibänd Willane Bluus ning tuntud rokkmuusik Tanel Padar.

Rivo Randver vahendab oma muljeid.

Publiku huvi projekti vastu oli aimatavalt suur ning kontsert oli välja müüdud. Padar on ülipopp küll just rokimehena, aga tema hääl on kõlanud koos jazzmuusikutega ka varem. Eriti hästi iseloomustab Padari hääle kandvust tema solistiroll Politseiorkestri Bigbandi albumil „Discogrande”. Tolle projekti keskmes on 1970ndate disko- ja funkmuusika ning Padari esitus on eriti kiiduväärt.

Kontserdil BonBonis oli rokimehe noodipuldil bluusistandardid ning see stiilipiir tundus mehe häälele võib-olla et veel mugavam ning loomulikum. Padari loomulik intoneerimine ning kare vokaal mõjus üsna ehedalt. Ainus, mis veidi vajaka jäi, oli klapp bändiga. Sageli jäi õhku mõningane tasakaalu puudus, just vokaali sulandumises bändi saundiga.

Willase Bluusi koosseisus mängisid Eesti jazzmuusika tuntud mehed. Trummide taga oli ansambli loominguline juht Tanel Ruben, elektrikitarri mängis Jaak Sooäär, kontrabassi Mihkel Mälgand ning klahvpille Urmas Lattikas.

Tegelikult oli nii, et Willane Bluus mängis umbes pool kontserti puhtalt instrumentaalpalu ja Tanel Padar liitus jazzimeestega siis, kui seitse lugu juba mängitud. Kavas olid arranžeeritud bluusi- ja jazzistandardid ning ka muusikute omalooming. Kõlas näiteks Rubeni kirjutatud „Minoorsed prillid” ning helitöid ka teistelt bändiliikmetelt.

Padari liitumisel bändi repertuaar oluliselt ei muutunud ning kontsert kulges üsna sirgjooneliselt. Vokaal oli enamasti eestikeelne ning veidi särtsakam kui bluus üldiselt. Tanel Padar laulis ja mängis kitarri, enamasti küll harmooniapillina, aga Sooääre kõrval küttis mõne kitarrisoolo siiski ka Padar ise. Soleerimist oli kontserdil üldse palju ning põhiimprovisaatoriteks olid Sooäär ja Lattikas. Viimase peal soolod tegi Mihkel Mälgand kontrabassil. Tema mäng oli väga puhas ning fraasid alati edasiviivad ja vaimukad.

Publikule läks projekt üsna hästi peale ning lisaloota bändi lavalt ei lastud. Selleks mängiti töötlus Jimi Hendrixi hittloost „Hey Joe”.