Pahad päästavad jazzmuusika

13. august 2003

Ameerika ansambel The Bad Plus on tänavu tekitanud rohkem laineid kui ükski teine uustulnuk. Nende katlas podisevad jazz ja rock, mis kokku ei anna mitte kuidagi jazz-rock.

Ameerika ajaleht Boston Globe kirjutab, et igal aastal on Uue Mandri press suure innuga ja üksmeelt leida püüdes üritanud tembeldada mõne uue esineja jazzmuusika päästjaks. Päästmine on kangesti vajalik, kuna suur osa tegijatest on vanad ja konservatiivsed. Noortele aga on vaja elevust ja põnevust.
Kaks aastat tagasi oli “jazzi päästja” grupp nimega Sex Mob, mullu kirjutati selles kontekstis kõige rohkem pianist Brad Mehldaust, kes avas tänavuse Jazzkaare ning tänavu kipub elevust tekitama klaveritrio Bad Plus.
Kui Mehldau puhul pakkus kirjutajatele pinget see, et mees tegi põgusaid ekskursioone jazzmuusikast rocki ja popmuusika aladele, mängides töötlusi nii mõnestki tuntud hitist või ansamblist (Radiohead), siis Bad Plus jätab mulje, et nüüd on rockimehed hakanud jazzi vihtuma.
Ajakirja Down Beat kriitikute tänavune küsitlus tunnistas Bad Plusi #1 tõusvaks täheks akustiliste jazzigruppide kategoorias. Steve Greenlee artikkel Boston Globe’is rõhutabki seda, et trio liikmed ise peavadki ennast rockbändiks, ehkki suurimat huvi tunnevad nende vastu just jazziringkonnad. Kriitiku hinnangul on ansambli plaat “These Are the Vistas”, mis on ühtlasi nende debüüt laia distributsioonivõrguga suurfirma all, üks traditsionaliste segadusse ajav mikstuur. Grupp mängib töötlusi, mis jazzilavadel pole kuigi tavalised – Nirvana “Smells Like Teen Spirit”, ABBA “Knowing Me Knowing You”, Black Sabbathi “Iron Man” jt.
“See jazz üksnes ei svingi, ta ka rockib,” kirjutab Greenlee. Samas ütleb ta täpsuse huvides mitu korda selgesti välja, et tegemist on akustilist instrumentaariumi kasutava trioga, kes elektrilt eriti tuge ei otsi. Kriitik peab vajalikuks rõhutada sedagi, et kuigi Bad Plus näib lugu pidavat headest meloodiatest, kaldub nende hoiak pigem avangardi suunas. Ehkki plaadil ja kontsertidel kõlab palju tõsist improvisatsiooni, on nende muusikas ka üksjagu irvet.
Kui Bad Plus mängis tänavu juunis Bostonis oma sealse debüütkontserdi, täitis saali 20ndates eluaastates publik, keda jazzikontsertidel harva näeb. Just see tekitabki kriitikutes elevust. Ometi lükkavad ansambli liikmed ise ümber oletusi, nagu võiks nendes näha jazzmuusika päästjaid või uue suuna kuulutajaid. Kaugel sellest, nemad lihtsalt tunnevad ennast vabalt, ei kammitse.
Üldiselt on ka vanad ja väärikad kriitikud triost sillas, kuna neile meenuvad enda nooruspäevad, mil tõeliselt head esinejad tekitasid tõeliselt hea elevuse ega liialdanud viisaka toonihoidva mängumeisterlikkusega.