Afroameerika spirituaalide kaasajastamisest Charles Bukowski ainetel lavastatud filmi muusika kirjutamiseni – on vähe, mida Kristin Asbjørnsen teinud ei oleks, ja veel vähem, mida ta oma imepärase häälega tulevikus teha ei võiks. Pärast 30. novembril toimunud kontserti võib järjekordse saavutuse linnukesega ära märkida, sest naise tuhande eri kõlaga vokaale ja jõulist esitust kogunes Niguliste kirikusse kuulama jõuluootuses täismaja.
Niguliste kirik, mis on omaettegi maagiline koht, omandab esimeste nootide saatel hoopis ilmekamad värvid. Haudvaikuses alanud kontsert kogub ootusärevuses tuure, iga noot kirikuvõlvidelt kümnekordselt tagasi peegeldumas, luues nõndaviisi kuulajaile uudse helidemaailma, mis kõrvulukustava pehmusega endasse haarab ja kaugele soojale maale kannab.
Toored, kohati lausa rohmakad vokaalid, mis Asbjørnsenile nii omased on, kõlavad oma olemusest hoolimata malbete spirituaalide vahele pikituna äärmiselt viimistletult, luues selge kontrasti kahe täiesti eriilmelise tämbri vahel. Alustanud rahulike spirituaalidega, esitab duo ka Asbjørnseni enda kirjutatud muusikat: kõlavad nii raskustest ülesaamisest rääkiv „Snowflake“ kui ka Charles Bukowski luuletusest inspireeritud „Slow Day”.
Asbjørnsen viib publiku omamoodi imedemaale, kus kumisev kontrabass saadab igapäevaelu ja kus loodus on omandanud värvid, mida siinmail olemaski pole. Ehkki tema esitatud kava toetub suuresti Aafrika juurtega spirituaalidele, võttes neilt üle sõnad ja meloodia, ei leia neid kahte kõrvutades palju ühist. Asbjørnsen on loonud midagi piiripealset: ühtaegu püha ja ilmalikku. Tema esitatud palad on omandanu tema enda näo ning nende mõte jõuab kohale ka sõnu mõistmata – nii annab naine kõigile kohalolijatele õppetunni sellest ühisest keelest, mida mõistetakse ka õppimata.
Rõõm, nukrus ja leppimine juhivad publikut aina lähemale hüvastijätule. Viimane lugu üllatab: saal väriseb ülipingelistest vokaalidest, erinevalt eelmistest lauludest kasutatakse hulgaliselt tehnilisi nippe, mis spirituaalile hoopis uue näo annavad.
Pärast Gileadi palsamit ja Jordani jõe ületamist jääb saali kaikuma Asbjørnseni esitatud spirituaalist pärinev õrnõhuke mõte: paradiisis on piisavalt ruumi. Ja ruumi on kuulajaile ka selles saalis, ehkki kohad on täis. Asbjørnseni loodud imelises helidimensioonis on piisavalt ruumi kõigile, kes kuulavad.
Kristin Asbjørnsen & Gjermund Silset
Niguliste kirikus kolmapäeval, 30. novembril 2016. a
Koosseis:
Kristin Asbjørnsen – vokaal
Gjermund Silset – kitarr, kontrabass, taustvokaal
Vaata kontserdi fotosid siit.