Pastelsetes toonides Mick Pedaja

25. aprill 2016
Minna Sild

Kui Mick Pedaja Velvetisse jõudis, oli ruum juba paksult kuulajaid täis. Lausa nii paksult, et inimesed seisid õues järjekorras ning seesolijaid tuli paluda, et nad artistile tuppa pääsemiseks ruumi teeksid. Mick liikus lenneldes uksest sisse, ruttas astmeid vahele jättes trepist üles, haaras kitarri ja istus toolile. Velveti inspiratsioonist õhkuva kontori esindaja andis edasi oma meeskonna tervitused ja kontsert võis alata.

 

Kitarril kõlasid tuttavad algusakordid: Mick alustas kontserti Eesti Laulul inimeste südamed võitnud looga „Seis“. Velveti ruumid täitusid tema klaari häälega ning punastest tellistest seinad kumasid mõtlikult vastu. Inimesed seisid tihedalt, külg külje kõrval ja huvitaval kombel tundus just nii väga loomulik sellist muusikat kuulata ja üheskoos mõtteid mõlgutada. Mis siis, et ümberringi olid võõrad. Sel hetkel ühendas meid muusika ja pilvine pärastlõuna.

 

Pärast esimest lugu hakkas ühel kontserdikülastajal väljasolijatest kahju ja ta tegi kõval häälel ettepaneku veelgi rohkem lähestikku seista, et kõik ära mahuksid. Ja mahtusidki. Ruum täitus veel tihedamalt, kuid kitarriakordid mõjusid siiski õhuliselt ja tekitasid justkui ruumi juurde. Mick Pedaja looming on lihtne ja kõneleb südamest südamesse. Õhus oli palju naeratusi ning kevade ootust. Pooletunnine kontsert mõjus pastelselt ja pehmelt nagu Jazzkaare tänavuste tunnusvärvidega lipukesed Velveti trepi küljes.

 

Mick Pedaja 24. aprillil kell 14.00 Velvetis

 

Koosseis:

Mick Pedaja – vokaal, kitarr

 

Vaata kontserdi fotosid siit.