Pea ees laululaineisse! Veljo Tormise looming kõlas Vabal Laval uues kuues

03. mai 2018
Marje Ingel

Ei ole lihtne leida eestlast, kes poleks elu jooksul kordagi koori- või muus lauluproovis käinud. Kui mitte mujal, siis lasteaias püütakse meid ikka kaasa jorisema panna, isegi juhul, kui see jorin teistega kokku ei lähe.

 

Veljo Tormise looming on midagi enamat kui tüüpharmooniaga lihtsad laulukesed, seetõttu pole tema kooriteoste esitamise kogemus niisama üldlevinud. Samas on tegu varamuga, mis lahutamatu osana kuulub eesti muusikasse ning võiks vähemalt kuulamiskogemuse kaudu enamikule eestlastele tuttav olla. Tormise pärandi mõtestamisega on õnneks algust tehtud juba ammu, veel tema eluajal. Nüüd on teatepulga üle võtnud kvartett Voorand-Koikson-Sooäär-Daniel ning andnud välja helialbumi oma Tormise-tõlgendustega. Jazzkaarel ühendas mainitud nelik jõud Eesti Filharmoonia Kammerkooriga, kes Tormise loomingut juba aastakümneid esitanud.

 

Kontserti alustati mõtisklevas toonis, justkui Tormise käekõrval tema valdustesse jalutuskäigule minnes. „Lauliku lapsepõlvega“ käidi väga delikaatselt ümber, lisati nagu vesteldes vaid kommentaare ja ääremärkusi, ilma teose olemusse sekkumata. Sama võib öelda järgnenud teostetsükli „Kolm eesti laulumängu“ kohta. „Käsikivimäng“ oli üksnes koori esitada jäetud. „Sõrmemähkimismängu“ kandis ette kvartett ning taas püsiti nii harmoonialt kui ka meeleolult Tormisele iseloomulike külmkargete kõlade maailmas. See põhjamaine kõlatemperatuur dikteeris esituse tempot ja mõtisklevat laadi, milles jätkas ka kitarrisoolo. Alles „Laevamängu“ käigus piserdati lõuendile korraks kirjumaid värve, kuid peagi tasanes laulumaastik taas laugeks ja rahumeelseks.„Jaanilaulude“ tsüklis haarasid aeg-ajalt ohjad kvarteti kaks kitarristi Sooäär ja Daniel, pannes pillid justkui eeslaulja rolli, kellele järgnes koor. Hällilaulude mahedasse õõtsesse lükkasid koori ees hoo sisse Voorand ja Koikson.

 

Kontserdi peateos „Ingerimaa õhtud“ tõmmati käima pungiliku hoo ja kärinaga. Eestvedajaks oli sel hetkel Kadri Voorand ja seetõttu tekkis kohe paralleel tema raju looga „Armupurjus“. Kuna tegemist oli ingerlaste stiilis pidutsemise kirjeldusega, siis küllap neis rahvalauludes ka mõnest armuhulluses ingerlasest juttu oli. Purjutajate hurjutamise read olid tekstis küll selgesti kuulda, nagu ka praaliv peokirjeldus sellest, kuidas rannas kohvi keedeti ja sulavõid tehti. Eks kehvematel aegadel tuli ikka pudrumäed ja piimajõed endal välja mõelda.

 

Kogu kontserdi teostest olid „Ingerimaa õhtud“ kõige rohkem läbi töötatud ning Tormise looming esitajate tõlgitsusega enim läbipõimunud. Selles teoses oli ühtlasi kontserdi jooksul kõige sobivam koht niigi kirjule ja lustakale materjalile omalt poolt veel üks vint peale keerata, kartmata üle pakkuda ja head asja ära rikkuda. Just nende vahvate muusikaliste kukerpallide pärast meeldis mulle „Ingerimaa õhtute“ Tormise-töötlus kõige enam. Eriti efektne oli lauljate lahkumine paari- või grupikaupa, igal seltskonnal oma viisijupp huulil. See oli liigutav võrdpilt rahvalaulupärandi rikkusest, aga miks mitte ka soome-ugri rahvaste keelelis-kultuurilisest kaleidoskoobist – igal linnul oma laul.

 

 

„Tormis jääb“
Voorand-Koikson-Sooäär-Daniel & Eesti Filharmoonia Kammerkoor

24. aprillil Vabal Laval

 

Koosseis:

Kadri Voorand – laul
Liisi Koikson – laul
Jaak Sooäär –  kitarr
Paul Daniel  – kitarr
Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Kaspars Putninš  – dirigent

 

Vaata kontserdi fotogaleriid siit.