Värskeid tuuli täis õhtupoolik Sügisjazzil

03. november 2015
Minna Sild

Oktoobrikuu viimasel päeval toimus tänavuse Sügisjazzi raames teine „Eesti otsib jazzistaari“ kontsert, millega tähistati 90. aasta möödumist eesti jazzi sünnist ehk esimese kutselise jazzorkestri loomisest. Sedapuhku astusid lavale tänase eesti jazzi tipptegijad koos tõusvate tähtedega ja publik võis kergendust tunda, et kedagi välja hääletama ei pidanud – see oleks liialt keeruline ülesanne olnud. Sai hoopis üheskoos nautida kogenud koosseisude ja noorte muusikute ennekuulmatuid ühishelisid.

 

Kontserdi esimeses pooles asus lavale Weekend Guitar Trio (WGT) ja nendega esmakordselt koos Kristjan-Robert Rebane akordionil ja klahvpillidel ning Lauri Kadalipp saksofonil. Üheskoos esitati nii WGT kui ka noorte muusikute loomingut. Kontserdi avalugu „Aura“ kõlas šamaanlikult ning põnevust lisasid akordioni kasutamine rütmipillina ja saksofoni heas mõttes läbi udu kostev kõla. Publik haarati 360° helide sisse, justkui heliteki sisse mähituna. Mehed laval näisid mõtlikud ja olid oma pilli täielikult süvenenud. Kogu kontserdi helikeel varieerus palju, ulatudes kaamoslikust sügismeeleolust vallatute kantrirütmide ja metsik-kaootilise linnulaadani välja. Mida lugu edasi, seda vabamaks muutus pillimeeste meeleolu ja lavaline olek, segunesid WGT rahulik ja kindel ning Kristjan-Roberti ja Lauri värske ja julge energia.

 

Pärast vaheaega täitis lava vokaalkuuik Estonian Voices koos kitarrist Madis Meistri ja löökpillimängija Kristjan Mängeliga. Esimesest hetkest tundus uskumatu, et pidevalt sellises koosseisus ei esineta, kuna seaded ja kooskõlad kostsid väga loomulikena. Meeleolu aitas veelgi enam luua Estonian Voices’i üllatust täis tõdemus, et nemad on antud koosluses nimetatud vanadeks ja poisid noorteks. Esitusele tulid taaskord nii „vanade“ kui ka „noorte“ looming ning oma meisterlikkust said võrdselt demonstreerida kõik lavalviibijad. Estonian Voices’i helikeel tundub tavapäraseltki tihe, kuid nii kitarr kui ka löökpillid leidsid kindlalt oma ruumi ja aja ning lisasid kindlate helipintslitõmmetega vokaalile veelgi enam värve. Väga sümpaatne oli jälgida, kuidas lauljad nii oma heli- kui ka kehakeelega tekitasid instrumentalistidele ruumi soleerimiseks. Energilise aplausi pälvis Madis Meistri lugu „Intipunku biit“, mis kõlas kui päikesetõusutants ning muutis toolil paigalistumise nii mõnegi saalisviibija jaoks keeruliseks. Kontsert lõppes improvisatsioonilist kaost meenutava teosega, mis oli kõrvale endiselt hea.

 

Sügisjazzi eskperimendi traditsiooniliste koosseisude ilmestamiseks ja tulevaste jazzistaaride esitlemiseks võib täielikult õnnestunuks lugeda. Saalisistujate seas oli pärast kontserti kuulda ahhetust, kiidusõnu ja kahetsust, et laupäeva pärastlõunane helinauding oligi juba läbi saanud. Võib vaid loota, et sellisest kontserdivormist saab traditsioon, mis toob kokku ja paneb oma harjumuspärastest raamidest välja mõtlema veel paljusid andekaid eesti jazzmuusikuid.

 

31. oktoobril Kumu auditooriumis

 

Koosseis:

Weekend Guitar Trio

Robert Jürjendal – kitarr

Tõnis Leemets – kitarr

Mart Soo – kitarr

Kristjan-Robert Rebane – akordion, klahvpillid

Lauri Kadalipp – saksofon, flööt

 

Estonian Voices

Kadri Voorand – laul (alt)

Mikk Dede – laul (tenor)

Mirjam Dede – laul (sopran)

Maria Väli – laul (sopran)

Rasmus Erismaa – laul (bariton)

Aare Külama – laul (bass)

Madis Meister – kitarr

Kristjan Mängel – löökpillid