Peatunud aeg Tigran Hamasyani kontserdil

30. aprill 2017
Kleer Tali, Triin Kala

 

Tigrani kontsert oli minu jaoks selle aasta Jazzkaare põhisündmus. Teadsin, et kõik teised artistid – kogu lugupidamisega nende vastu – kahvatuvad selle kiitsaka armeenia vägilase ees. Pime saal ja kammerlik õhkkond sobisid ideaalselt nautimaks Hamasyani soolokontserti, kus tema õrnad kodumaa folkmuusika igatsust täis noodid said kokku kaasaegse lääne muusika jõulisusega. See oli täpselt see, mida Tigranilt ootasin. Täiesti suurepärane esitus, millele andsid vunki juurde pisikesed detailid, nagu tema suust lendavad süljepiisad kõige intensiivsemate beatbox’i-käikude ajal, tiibklaver samal hetkel kannatamas jõuliste vajutuste all.

Braavo, Tigran, Braavo!

 

– Siim (25), tarkvaraarendaja Tallinnast

 

Armeenia tulihingelise pianisti Tigran Hamasyani esinemist ootasid pikisilmi paljud muusikasõbrad. Üllatumist, vaimustust, rõõmu, uskumatust – seda kõike oli laupäeval õhus tohutult. Paljusid võttis artisti soolomäng tummaks ning tekitas samas hulganisti mõtteid, mis juba iseenesest loovad lugejale väga ülevaatliku pildi sellest, mis toimus 29. aprilli õhtul Vabal Laval.

 

Fenomenaalse Tigran Hamasyani inimvõimete piire testiva soolokontserdi publikumuljeid kogusid Kleer Tali ja Triin Kala.


Holger Marjamaa (24),
jazzpianist:
See kontsert oli minu jaoks täiuslik! Artisti puhul saabki täiuslikkusest rääkida siis, kui tuled kontserdile – olenemata sellest, kas oled varem sellist spetsiifilist muusikat kuulanud –, ning lahkudes tunned, et see, mida kuulsid, oli ainuõige. Ja minu jaoks oli täna täpselt nii. Uskumatu!


Jakop (22), kitarrist:

Võtab sõnatuks!

Suzanne (47), õpetaja (Soomest)

Tigran Hamasyan on maagiline muusik, kes maalib enda teostega pilte väga kaugetest maadest – mägistest maadest, suurtest väljadest. Need on kindlasti paigad, kuhu tahaks vahel isekeskis põgeneda.

 

Eeva Trei (19) ja Elisa (18), sõbrad melomaanid:
Kõige parem kontsert, mida oma elus kogenud olen! Suutsin kontserdi jooksul tunda väga erinevaid emotsioone: olin kurbusest pisarais, hämmingus ja samas ka ülevoolavalt rõõmus.

 

Kontsert kestis poolteist tundi, kuid läks ehmatavalt kiiresti, justkui oleks aeg vahepeal seisma pandud. Tuntud lugudest tehakse väga palju seadeid, kuid viimases loos oli nii palju läbimõeldust, et see oli väga eriline (viide jazzstandardile “Someday My Prince Will Come”). Kõik tema soolod ja lood olid nii mõtestatud, olles samas nii keerukad, et viisid teatavasse meeleseisundisse, mida ei taha unustada.

 

Tegu oli just sellise kontserdiga, et peaksin selle vältel tekkinud mõtted üles kirjutama. Kunagi hiljem, kümne või kolmekümne aasta pärast ehk, saan need üles leides kontserdi uuesti läbi kogeda.

 

Joel-Rasmus Remmel (27), muusik:
Kontserdi ajal viisid mõtted mind sinna, et Keith Jarrett oli esimene, kes 1975. aastal andis sooloklaveri-improvisatsiooni kontserdi Kölni kontserdisaalis, see oli esimene omataoline üldse. Täna oli meil võimalus kuulata Tigran Hamasyani soolokontserti, mis oli samuti super briljantne, täpne ja emotsionaalne. Hetkel ei tahakski midagi muud kuulata, lihtsalt olla. Tema teadlikkus, kontsentreeritus oli midagi imekspandavat. Eelmine kord tema kontserdil, 2015. aasta Jõulujazzil, oli luuperiefekte võib-olla rohkem. Seekord oli kõlapilt laiem, vokaaliosa andis palju juurde.

 

Arvestades tänast ilma – tugev tuul ja lörts –, võib selle kontserdikogemusega sinna tormi kätte ka minna.

 

Peedu Kass (31), muusik:
Väga meeldis, väga mahe ja haarav – oli palju häid üllatusi, mida ei osanud oodata. Olin muidugi varem tema repertuaari plaadi pealt kuulanud, kuid kontsertsaalis on ikka teine asi. Sündi ja luuperite teema oli näiteks võimas – laulmise teema. Kontsert oli korralik rännak! Samas oli ka parajalt eklektiline, kuid mõjus tervikuna hästi. Ülipalju virtuoossust, Hamasyan jättis justkui tunde, et ta valdaks pilli nii muuseas. Ja mis mulle selle juures meeldis, oli see, et virtuoossus oli tema jaoks vahend, mitte eesmärk.

 

Mart, muusikasõber:
Väga meeldis, kõik toimis. Ei olnud bändi vaja.

 

Rauno Pella, trummar:
Täiesti uskumatu! Olen kuulanud tema 2015. aastal välja antud plaati („Mockroot“), kus tal on pundis ka trummar ja bassimängija. Kui sain teada, et ta tuleb Eestisse soolokavaga ehk siis mängides täiesti üksi, mõtlesin, kas ta ikka veab terve kontserdi veenvalt välja. Ta tegi seda, mis oli lihtsalt hämmastav! Kõik need viiesed, seitsmesed taktimõõdud… Üritasin lugudes, kus tal vasak käsi mängis viie ja parem seitsme peale, sõrmedega kaasa mängida, mis mingile maale õnnestus. Ent kui ta hakkas veel soolot ka mängima nõnda, et vasak käsi oli viie peale… Trummari jaoks oli see lihtsalt fantastiline elamus, peab minema õhtul proovikasse harjutama! Kümme korda parem elamus, kui ma lootsin!

 

Kristjan-Jaanek (23), klassikaline laulja:
Mulle kui jazzmuusikavõhikule sümpatiseeris lugude kõlamuster. See tõi vaheldusrikkuse, kuid püsis samas ühes skaalas piisavalt kaua, võimaldades kujutluses erinevate piltide tekkimist. Huvitav oli kindlasti vokaalikasutus, mis ei pürginud kunagi konkreetseks sõnadega laulmiseks, vaid oli pigem heas mõttes häälitsemine – see omakorda lisas üldisele kõlakangale värvika kihi. Tsipa hakkas segama artisti pidev beatbox’ilik kaasa jämmimine, mis väiksemas koguses oleks äge olnud, aga oma pidevuse tõttu võlu kaotas. Samuti tundus kontserdi viimases kolmandikus stiil selles mõttes muutuvat, et lugude erinev koloriit polnud enam nii selgesti tajutav, vaid muutus pigem spontaanselt ujuvaks. See pole küll tingimata paha, kui muutis mulle isiklikult muusika jälgimise keerukamaks. Atmosfääri osas oli meeldiv, et artist ei istunud lihtsalt kogu aja kollases valgussõõris, vaid valguse intensiivsus ning värvid olid vahelduses, lisades kontserdile minimalistlikul moel dünaamikat.

 

Tigran Hamasyan

29. aprillil 2017 Vabal Laval

 

Koosseis:
Tigran Hamasyan – klaver, süntesaator

 

Vaata kontserdi pildigaleriid siit.