Peedu Kass 005

10. jaanuar 2011

Tuleb tunnustada tulemuse terviklikkust, visiooni vahedust ning bassisti, helilooja ja ansamblijuhi isetust ning varajast küpsust. Seda hoovab plaadi kujundusest, kuid eelkõige siiski Peedu Kassi omaloomingulistest paladest, mille temaatiline materjal on valdavalt kaunilt meloodiline, laia kaarega, paiguti lausa eepilise moega ja vabalt hingav.

Kui arvestada, et tegemist on noore muusiku esimese oma nime all välja antud albumiga, tuleb tunnustada tulemuse terviklikkust, visiooni vahedust ning bassisti, helilooja ja ansamblijuhi isetust ning varajast küpsust. Seda hoovab plaadi kujundusest, kuid eelkõige siiski Peedu Kassi omaloomingulistest paladest, mille temaatiline materjal on valdavalt kaunilt meloodiline, laia kaarega, paiguti lausa eepilise moega ja vabalt hingav. Improvisatsioonides tuleb seda vaba hingamist veelgi juurde, sest suurel määral on tegemist valgel lehel priilt vonklevate pliiatsijoontega. Nimelt puudub Peedu Kassi kvintetis harmooniat tsementeeriv instrument (klaver, kitarr, vibrafon vms) ja nii on kolmel puhkpillil (Raul Söödi ja Danel Aljo saksofonidel ning Eduard Akulini tromboonil) voli soleerida pelgalt Kassi resoneeriva bassi ning Eno Kollomi trummide elementaarse turvavõrgu kohal. Vaid aeg-ajalt lisanduvad sinna solisti toetavate puhkpillide saateliinid.

Kui veel ekspluateerida seoseid kujutava kunstiga, võib Peedu Kassi kui helilooja väljenduslaadi iseloomustuseks öelda, et tema kõlakangale maalitud pildid ei priiska värvide ja vastuvõtuvõimet kurnava kujutiste üleküllusega, pigem on tulemus lakooniline, kuid igas komponendis läbi mõeldud. Võib-olla just seetõttu ka kõnekas ja mõjus. Kaasaegne, kuid jazzi ajaloost informeeritud täisakustiline “Home” kujutab endast õnnestunud, õnnelikku õhkutõusmist. Pange tähele ka muidu üsna tõsimeelse plaadi boonuspala, varjatud lisanumbrit, milleks on lõbus cover souli klassikast, The Temptationsi “My Girl”.