Perico Sambeat

10. detsember 2003

Hispaania esisaksofonist musitseerib koos Brad Mehldauga.

Võib oletada, et hispaania altsaksofonist Perico Sambeat (1962) suutis praegusaja jazzmuusika ühe säravaima pianisti Brad Mehldau meelitada oma plaadi mängima tänu trummar Jorge Reyes , kes mängib Melhdau trios juba tükimat aega ja tegi seda ka Jazzkaare kontserdil. Aga võib olla et ka mitte.
Sambeat on ka ise sisuga muusik, kelle mängus kajab Art Pepperi ja Eric Dolphy omaparast meloodilisust ning post-bop hoiakut, mille vastu on teatav salanõrkus ka Melhdaul.
Ometi on teada, et Perico Sambeat on koos Brad Mehdlauga salvestanud juba aastaid (1998 ilmus “New York Barcelona Crossing”, ning nad salvestasid ka 1993 ja 1995) ja tema diskograafiasse kuulub teisigi koostööalbumeid rahvusvahelisel areenil tuntud jazzmuusikutega. Hispaanias on ta tipp, aga laiemaks tunnustuseks ainuüksi sellest ei piisa. Üks, millega Sambeat laiema tähelepanuni küündis, oli osalemine ACT Recordsi albumil “Jazzpaña II”, mis ristas jazzi ja flamenco’t.
2003. aastal anti North Sea Festivalil Perico Sambeatile üle Bird-Award laiemat tunnustus vääriva artisti kategoorias.
Aasta alguses New Yorgis salvestatud “Friendship” on Valencias sündinud saksofonisti debüüt ACTi plaadimärgi all liidrina. Omapäraks võib lugeda seda, et flamenco’st hoiab hispaanlane siin suisa kramplikult eemale. Ainus kaudne seos on ilmne meloodilisus.
Plaadil teevad kaasa kerkiva põlvkonna tegijad: trummar Jeff Ballard ja kitarrist Kurt Rosenwinkel. Bassi mängib Ben Street ja loos “Matilda” laulab Carmen Canela.
Lugusid sulatab käekiri. Eelkõige on see saksofoni enda toon ja fraseering, mis püsib teatavate vormelite juures. Sambeati mängus kõlab mingi inerts ja viivitus, mis ei lase tema fraase lendlema. Noodi tekitamise kiirusest tingitud tempo lagi, omapärane unisus, mis kuulamise jooksul muutub väärtuseks omaette ongi tema käekirja üks olulisi komponente. Albumi kiireim pala “Actors” rõhutab seda muljet veelgi. Veel kuulub tema käekirja vaieldamatu lüürilisus, mis suisa alasti kujul kõlab ballaadis “Eterna”.
Mehldau on soleerides ettearvatult väga huvitav ja veel huvitavam, kui jälgida tema saatvat akordimängu. Teine salarelv on Kurt Rosenwinkeli kitarr, millel on mõtet kõrv pingsalt peal hoida. Omapärane, aga tema soolodki on miksitud kõlama kaugusse ja taustale. Tegemist on äärmiselt huvitava kitarristiga.
Ainus mitte-Sambeat lugu on ballaad “Crazy She Calls Me”, mille autoriteks Ben Sigman ja Jeff Russell. Bossalik ja samal ajal veidi ka fado-laadis igatsev-melanhoolne “Matilda”, mida portugali keeles esitab Carmen Canela on vaheldus bop-rütmikasse. Mehldau napinoodiline klaverisoolo särab eriliselt. Ka Sambeati enda laulev saksofon kerkib otsekui teise dimensiooni.

Meinstriimjazzi huvilistele väärt kuulamine.