Pianist Kirke Karja inspiratsiooni ootama ei jää

18. aprill 2013

Festivali avaõhtul 19. aprillil annab No99 Jazziklubis toimuvale Jazzkaare kontsertide seeriale avalöögi igas mõttes värske eesti ansambel Heliotroop. Möödunud aasta sügisel asutatud bändi veavad bassist Mingo Rajandi ja pianist Kirke Karja, kes lauludeks ammutasid inspiratsiooni nii kaasaegsest eesti poeesiast kui luule maailmaklassikast. Mõttekaaslaste loomingus segunevad jazzi, maailmamuusika ja uusklassika helikeel, siin leidub nii läbikomponeeritud materjali kui ruumi vabaimprovisatsiooniks.

Läheneva kontserdi eel küsitles Kirke Karjat Jazzkaare veebireporter Marje Ingel.

 

Kuidas sündis ansambel Heliotroop? Kumb kummal nö nööbist kinni võttis ja mõtte algatas, kas Sina või Mingo Rajandi?

Heliotroobi loomise mõte idanes meis mõlemas tegelikult juba nii ammu, et ma päris täpselt ei mäletagi, kuidas see kõik alguse sai. Aga otsustavaid samme idee elluviimisel astus siiski Mingo.

 

Teete Mingoga koostööd ka ansamblis Sigmund. Kuidas te heliloojatena omavahel tööjaotuse olete korraldanud, kummas ansamblis on rohkem tema ja kummas rohkem Sinu lugusid?

Meil on tööjaotus väga harmooniliselt paika loksunud, Sigmundis on pisut rohkem minu ning Heliotroobis rohkem tema lugusid. Mulle sobib, et saab teha tööd mitmes nii erinevas koosseisus. Vahel saan lubada endale, et hakkan midagi lihtsalt niisama kirjutama ning alles protsessi käigus otsustan, missugusele ansamblile valmistoodang kõige paremini sobib. Komponeerin veel ju ka oma klaveritriole, see teeb kokku kolm väga erineva tuumaga ansamblit, millega saab katsetada ja areneda. Olen päris rahul.

 

Eelmisel aastal tegid Sa mainitud ansamblitele lisaks koos Anneliis Kitsega Talvejazzil kontserditäie väga häid lugusid heade eesti luuletajate tekstidele. Seda kõike arvesse võttes oled Sa väga produktiivne! Kuidas on Sul suhe inspiratsiooniga, kas uued lood tulevad muudkui järjest ise Sinu juurde või on Sul välja kujunenud mingi nipp või tehnika, kuidas Sa heliloomingu inspiratsiooni enda jaoks käivitad?

Ma ei ole inspiratsiooni-usku inimene. Kui oleksin, siis võiks selle puudumine saada mugavaks vabanduseks, miks oma asju mitte ära teha. Tavaliselt istun lihtsalt kirjutuslaua taha ning asun tööle, see on kõige turvalisem nipp.

 

Sa õpid praegu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias klassikalist klaverit. Miks just klassikalist ja mitte jazzklaverit?

Olen oma arenguga hetkel sellises staadiumis, et tunnen vajadust õppida ka vormianalüüsi, fuugade kirjutamist ja süveneda muusika maailmaklassikasse, sest põhjalikult läbikomponeeritud teostest on meeletult palju õppida. Samas käin ma ka kõikvõimalikes jazzmuusika tundides. Ma tahan õppida just neid asju, aga millise osakonna raames see õppetöö toimub, on juba marginaalne formaalsus. Päriselus ongi kaalukauss vahel jazzi poole, vahel klassikalise muusika poole kaldu. See on sümbioos!

 

Palun kirjelda oma muusikuks kujunemist. Mäletad Sa mõnd konkreetset seika, mis andis tõuke muusika õppimiseks?

Ma ei ole kunagi langetanud otsust, et ma nüüdsest hakkan muusikuks, see on kujunenud kuidagi orgaanilisel moel. Mu peres on mitmeid muusikuid, mu vanaema on akordionist, ema pianist, vanaonu saksofonist. Ise õppisin lapsena lisaks klaverile ka natuke viiulit ja kitarri.  

Ma pole kunagi tundnud survet samasugust elukutset omandada, aga kindlasti andis selline muusikalembene keskkond hoopis teistsuguse tausta – minu meelest oli tavaline, et igas kodus on hästi palju instrumente ja noote ning et kõik inimesed mängivad mingit pilli!

Konkreetseid tõukeid muusika õppimiseks olen saanud pigem just viimastel aastatel, võib-olla oskan ise teadlikumalt neid tähele panna. Ühe väga olulise impulsi sain paar kuud tagasi, kui avanes võimalus tšelloguru Ernst Reijsegeriga koos mängida, ta improviseerib täiesti ohjeldamatu fantaasiaga!

 

Kui jutt juba gurude juurde läks, kes on pianistina ja heliloojana Sinu eeskujud?

Pianistidena on kõige rohkem eeskujuks minu õpetajad Ivari Ilja ja Anto Pett. Ma ei tõstaks neid esile üksnes pianistidena, sest neilt on olnud palju olulist õppida ka muude eluliste teemade kohta.

Olen ka väga suur Kristjan Randalu, Brad Mehldau, Tigran Hamasyani, Franz Von Chossy ja The Bad Plusi fänn. Kuna veetsin sel talvel palju aega ka oma klaveritriole komponeerides, siis sattusin paljude põnevate vähemtuntud heliloojatest pianistide plaate kuulama: Harmen Fraanje, Wolfert Brederode, Arne Torvik… Lisaks veel ajatud lemmikud Eduard Tubin, Bach, Dave Holland, väga paljud ECMi artistid…

Mulle meeldib väga ka avangardsem lähenemine, Maria Fausti ja Jaak Sooääre kontsertidelt lahkun üüratu inspiratsioonikogusega. Võiksin oma lemmikute loetelu vist lehekülgede kaupa jätkata!

 

Keda algaval Jazzkaarel esinevatest pianistidest kindlasti kuulama lähed?

Kõigi esinejatega polegi ma end veel kurssi viia jõudnud. Hiromit olen sõprade õhutusel natuke kuulanud, aga mulle tundus, et tema muusikas on tehnilise soorituse efektil suurem kaal kui sügavusel. Aga nii Taavi Kerikmäe kui Nils Frahmi etteastet ootan küll väga!

 

Ansambel Heliotroop 19. aprillil kell 22 No99 Jazziklubis 

Koosseis:

Mingo Rajandi – kontrabass

Kirke Karja – klaver

Kadri Voorand – laul

Meelis Vind – klarnetid

Madis Meister – kitarrid

Eno Kollom – löökpillid