Väljaspool piire

27. aprill 2014

Laupäeva õhtul olid Tallinna, tõenäoliselt isegi Eesti kõige trenditeadlikumad ja moekamad inimesed kogunenud Merepaviljoni, et oma silmaga kaeda ja kõrvaga kuulata Ühendkuningriigi post-dubstep’i suurimaid staare. Mount Kimbie’ poiste muusikat peabki ise kuulama ja soovitatavalt live’is, et näha laval toimuvat ajude tööd ja näppude vilkust.

Mount Kimbie’ muusika aktiveerib ajus loova mõtlemise ja kujutlusvõime. Isegi kui ei plaani, tõmbleb keha biidile kaasa ja mõte kihutab tundmatutel maastikel ja teadmata kohtades. Kontsert, mille ajal võib end tunda vabalt ja teha mida iganes. Hinnanguteta. Lobise, tantsi, jookse, seisa, pikuta, pane silmad kinni, piilu valgusmängu. Ole, kes tahad ja kuidas tahad. Lase mõte vabaks! Lase lahti!

Publiku arvamust vahendavad Anu Leisner, Minna Sild ja Ave-Lii Idavain.

Mats (28), sotsioloog: “Väga meeldiv, aga oleks parem, kui oleks kaasanud lauljaid, kellega nad muidu koostööd teevad. Mulle väga meeldib, mis nad teevad. Oleks neid vaatama tulnud isegi Õllesummerile, sel juhul poleks lihtsalt seltskonda nautinud.”

Eva Antsov (28), arst: “Mina tulin siia täiesti võõra inimesena, ma pole neid varem kuulanud. Lugesin, et see on post-dubstep, aga ma ei ole väga taolise klubimuusika austaja. Igal juhul oli see huvitav kogemus, aga tunnen, et järjest enam võõrandun klubimuusikast. Armastan kõige rohkem progressiivset rokki, milles on oluline meloodia. Ei tea, võibolla olen sellise muusika jaoks liiga vana. Kontsert esindas hästi praeguse aja klubimuusikat, taolist, mis toob rahva kokku. Isiklikult jään sellele natuke võõraks.”

Liina Soosaar (26), arhitektuuritudeng: ”Midagi jäi nagu puudu ja kripeldama, ootasin rohkemat, võib-olla kumas läbi see, et nad on alles nii uued tegijad. Olin neid natuke varem kuulanud, aga mitte liialt, jätsin ruumi üllatuseks. Kui kõik on teada, siis hakkad mingeid kindlaid lugusid ootama. Teadsin ühte, kõige kuulsamat lugu. Show oli väga äge. Lõpus, kui trummid juurde tulid, läks nagu rohkem käima. Mu meelest elektroonikaga ongi just live moment oluline.”

Pille Tammejõe (27), kujundaja: “See, et rohkem lugusid ei olnud, oli minu jaoks natuke feil, sest tavaliselt mängitakse mõni lugu uuesti. Esinemises oli tunda natuke häbelikkust ja ei tea täpselt, kas midagi läks viltu. Kui lood ei kõla live’is teistmoodi kui Youtube’is, siis pole live’il mõtet, siis võib ka kodus kuulata. Kokkuvõttes ei olnud kontsert halb, lõpp oli isegi väga hea.”

Triin Niinemets (25), muusikasõber: “Peol või diskol nad ei oleks teema, aga siia, kus publik saab otsustada, kas istuda või seista, sobisid hästi. Huvitav kuidas see küll Jazzkaarega haakub, aga tore, et selline artist siin on. Portico Quartet oli jazzkaarelik, aga Mount Kimbie on teemast väljas. Samas on see väga õige koht, sest teist üritust meil ei ole, mis võinuks nad Eestisse tuua. Meil pole ju suuri festivale ja keegi ei ole nii rikas, et tuua nad lihtsalt mõnele klubiüritusele. Lahe, et nad eristuvad klassikalisest jazzist.”

Minna Sild, veebireporter: „Merepaviljon muutus intiimsest jazzipesast hüpnotiseeriva valgusmänguga klubilavaks. Rõhk atmosfäärilisusel ja kõlavärvidel. Elektroonilise bassi helivoog ajas publiku õhtu edenedes aina rohkem pöördesse ning õhus oli tunda staadionikontserdi suuruseid emotsioone.“

Tõnu Tunnel (26), fotograaf: “Mulle meeldib plaat rohkem, olen vist sellega harjunud. Mulle meeldib lugude järjekord vinüülil, siin oli järjekord minu jaoks hüplev. Live’is oli muidugi väga huvitavaid käike. Nende Jazzkaarele toomine oli üsna julge tegu, väga lahe, et see eristus klassikalisest jazzist.”

Elisa-Johanna Udde (22), kunstiteaduse tudeng: “Ootasin neid eelmisest suvest saadik. Mõned sõbrad rääkisid, et nad on tulemas ja täna olid nad siin laval. Minu lemmiklugu on „Before I Move Off“. Veidike üllatav, et nad mängisid hästi palju live’is, arvasin, et on nad on lihtsalt kaks tüüpi arvuti taga. Lugesin vist KesKusist intervjuud Anne Ermiga ja seetõttu ei üllatunud, et nad Jazzkaare raames tulid, sest Erm on ise avatud uutele ägedatele bändidele.”

Triinu Kööba (23), muinsuskaitse ja restaureerimise tudeng: “Olime neid enne ohtralt kuulanud, teadsime, et on hea bänd. Ma olen natuke rahvas pettunud, alguses ei saanud kuidagi vedama, publik oli tuim, aga siis, pärast nende kõige kuulsamat lugu, võttis õnneks vedu. Samas bänd ei saa alguses oma trumpi välja käia. Kahju, et neil polnud rohkem lugusid ettevalmistatud, neil pole lihtsalt nii, et vajutavad nuppu ja muusika tuleb. Oli positiivne, et nad hästi palju ise live’is mängisid. Ma arvasin, et nad on veel rohkem elektrooniline bänd, rohkem arvutites kinni, aga tegelikult olid kasutusel instrumendid, see oli hea.”

Valter (28), vandeadvokaat ja Marti (28), arendusinsener: „Live vastas täielikult ootustele, väga sümpaatne artist. Olen neid mõned aastad kuulanud ja ei pidanud pettuma. Hindeks paneks viiest viis. Ma ei olnud kindel, kas nad suudavad eesti rahvast käima tõmmata, aga suutsid täielikult. Sobis väga hästi Merepaviljoni õhkkonda!“

Annika (36), projektijuht: „Super elamus! Mulle meeldib väga, et Jazzkaar mõtleb piiridest väljaspool, see tõi täna siia väga palju noori inimesi. Sellise artisti valik on julge ja õigustas end täielikult.“

Mihkel (32), treener: „Ausalt öeldes ma pettusin veidike. Kogu aeg oli tunne, et midagi peaks veel juhtuma ja midagi jääb puudu. Aga ma ei kuulanud neid eelnevalt kodus, vaid tulin sõprade soovitusel. Ilmselt peab ikka ise paremat eeltööd tegema.“

Mailiis (23), tudeng: „Käisin eile Portico Quartetil ja see meeldis üllatuslikult rohkem, kuigi arvasin pigem vastupidi. Huvitav, et kaks sellist Briti bändi on pandud järjest õhtutele esinema, aga samas olid need live’id väga erinevad. Ma ei oska Mount Kimbie’ muusikale sõnu leida või kas seda saabki üldse muusikaks nimetada? Pigem tantsuline küte.

Kenet, IT: „Mulle meeldis väga soojenduseks esinenud Mölder-Mathiesen, kelle energiaga kuulajad hästi kaasa läksid. Trummar rääkis enne esinemist, et tal on tugevad käed, esinemise ajal lõigi ta mitu korda taldrikud kinnitusest lahti. Nende kooslus oli nii hea, et kohe ei tekkinud tahtmist minna suurde saali põhiesinejat kuulama. Mount Kimbie ei üllatanud, kuid oli oma žanris tasemel. Äratuntavad olid The XX’ile ja Disclosure’ile sarnased elemendid. Strobo mulle ei meeldinud, aga kokkuvõttes oli hea. Soovitaksin kogu tervikut teistelegi! Merepaviljon ja kogu Jazzkaar on sellel aastal tasemel!“

Oliver (28), ettevõtja: “Väga tore oli! Olen neid muidugi juba tükk aega kuulanud. Lõpus mõtlesin, et võib-olla oleks paremini kuskile klubisse sobinud, aga see ei ole vist teie teha. Esineja oli väga huvitav.“

Mihkel ja Victoria (30ndates), insener ja keemik: “Meile nii meeldis! Nii hea oli, et sai ka istuda ja juttu ajada. Terve aja rääkisime. Meil oli nii hea date! Victoria teadis varem ka, keda kuulama tuleme, aga minule oli täitsa uus. Jäime väga rahule.“

Mari-Liisa (28), melomaan: “On väga head muljed. Olen ülivaimustuses. Ma teadsin neid juba siis, kui nad veel populaarsed ei olnud, selles mõttes olen ma hipster (naerab). Hakkasin neid juba 2009. või 2010. aastal kuulama. Mäletan, et nad esinesid 2011. aastal Berliinis ja ma pidin just sel päeval sealt ära tulema.“

Oskar (24), kaitseväelane: “Väga äge oli! Võtsin kava ette, lappasin läbi ja siis nägin Mount Kimbie’t nimekirjas. Mõtlesin, et kas tõesti Mount Kimbie? Jah, jah, jah, JAAAAA! Ma väga ei kuulagi neid, aga ma tean, et nad on kõva grupp, ja live’is neid kuulda oli küll hea kogemus. Valgus oli äge! See oli nagu hard-style ilma rõveda bassita.“

Madis (22), tudeng: “Vinge! Oota, ma ei saa vastata, ma tahan nende tüüpidega ühe selfi teha!“ (Jookseb minema)

 

Mount Kimbie

26. aprillil kell 22.00 Merepaviljonis

Koosseis:

Kai Campos – elektroonika

Dom Maker – elektroonika

Tony Kus- trummid