Tänavuse Jazzkaare üks peaesinejaid tõi endaga kaasa palju elevust – tema looming ja lavaline olek iseloomustavad kõnekalt värvikat kultuurilist tausta ning on värske ja oodatud tuuleiil souli- ja jazzimaailmas. Ester Rada muusika pakub põnevust, haarab endasse, üllatab, ületab piire ja ühendab. Vabal Laval esines ta väljamüüdud saalile koos 7-liikmelise taustabändiga ning koos saavutati harva nähtud fenomen – eesti publik oli paari esimese looga kuumaks köetud ning tants jätkus viimaste nootideni.
Artisti loomingut aitab tihti kõige paremini avada tema taustaloo uurimine, nii ka Ester Rada puhul ‒ päritolu teadmine paneb tema muusikat sootuks detailirohkemalt kuulama. Nimelt sündis lauljatar 1985. aastal Iisraelis, vaid aasta pärast seda, kui tema Etioopiast pärit perekond oli poliitiliste manöövrite tõttu ümber asustatud. Seega kasvas Ester justkui topeltreaalsuses – kodus järgiti Etioopia kultuuri ja tavasid ning väljaspool kodu võlus teda mitmekesine Iisraeli juudikultuur. Noor naine on intervjuudes jutustanud, kuidas ta teismelisena sisimas võitles oma Etioopia päritolu vastu, ning alles oma multikultuurset tausta aktsepteerima õppides lõi tema looming täistuuridel särama. Tõepoolest, 2013. aastast saati rahvusvahelist tuntust koguma hakanud lauljatari puhul armastavad kriitikud just tema oskust mängleva kergusega kokku segada Etioopia jazzi, Iisraeli traditsioonilist ja popmuusikat ning Ameerika Motowni legendaarset soulilikku hingamist. Tegelikult ei tasugi Ester Radat ühe või mitme muusikastiili lahtrisse sobitada, kuna järgmisel hetkel võtab ta ette midagi sellist, misjärel on vaja juurde leiutada kümme uut stiilinimetust. Näiteks on tema 2014. aastal ilmunud omanimelise debüütalbumi peal ka rock’i, funk’i ja reggae sugemetega palasid, stiilide segamine on tema trump.
Jazzkaare kontserdil pakkus artist kõike eespool nimetatut ning kõige rohkem üllatas tema suurepärane oskus kuulajale iga muusikapalaga lugu jutustada. Laulusõnades võib läbivate teemadena välja tuua vabadusejanu, sallivuse, armastuse ja vabanemise negatiivsest. Tundub, et poliitiliselt konfliktses riigis üles kasvanud Ester Rada on oma loominguga omamoodi rahu ja armastuse saadik. Eriti võimsalt mõjus pala „Monsters“, mille kestel rullus lahti terve stseen põnevusfilmist, mis kuulaja täielikult laval toimuva sisse tõmbas. Hinge toitis ka kõrbe tähistaeva all kirjutatud pala „Could It Be“, mis demonstreeris lauljanna klaari, jõulist, ent unistavat vokaali. Taustabänd aitas peo korralikult käima tõmmata ning ka lõpuni kanda – araabiapärased saksofonisoolod, põnevate rütmigrupeeringutega löökpillimäng ning temperamentsed trompeti ja trombooni vahepalad lisasid vajalikku vürtsi lauljatari mesisele häälele. Kogu kooslus töötas imehästi ning lisaks omaloomingule esitati ka värskendavaid reggae-rock’i-päraseid töötlusi armastatud afroameerika spirituaalist „Sinnerman“ ja võimsast 1960ndate hitist „Feeling Good“. Lood sulasid kogu kontserdi vältel üksteise sisse ning mitmel puhul kasutati üleminekuks ootamatuid soolosid ja üllatavaid kokkumänge.
Pole ime, et Ester Rada tähelend on hoogne ja kriitikud teda rohkelt loorberitega pärgavad – niivõrd variatiivse helipildi ja mõnusa sundimatu lavalise olekuga artist kinnitab kuulajale, et muusika kuulub meile kõigile ja on piirideta ühendav nähtus.
Ester Rada
22. aprillil Vabal Laval
Koosseis:
Ester Rada – vokaal
Ben Hozer – kitarr
Michael Guy – bass
Lior Romano – klahvpillid
Gal Dahan – saksofon
Inon Peretz – trompet
Maayan Milo – tromboon
Dan Mayo – trummid