IAJE 33. konverentsi ühelt paneelvestluselt jäi kõlama, et vaatamata oma murdele on Euroopa muusikud siiski Ameerika omadega võrreldes paremas seisus, vahendab Neeme Raud.
New Yorgis jazzikogunemise rahvusvaheliseks fookuseks olid tänavu Põhjamaad, sealne jazz ja jazziharidus, kirjutab Neeme Raud.
Rahvusvahelise Jazzihariduse Assotsiatsiooni konverentsi ühelt paneelvestluselt jäi kõlama, et vaatamata oma murdele on Euroopa muusikud siiski Ameerika omadega võrreldes paremas seisus, kuna riiklikud toetused erialaga ehk muusika loomisega tegelemiseks on suuremad, Ameerikas need aga peaaegu puuduvad.
Lisaks annavad turvalisust riiklikud sotsiaalgarantiid – kui Euroopa trummar vigastab kätt ei pea ta paanilislet hakkama täitma ankeete nagu ta USA ametivend, kes hakkab otsima raviks raha mõnelt muusikuid toetavalt heategevusgrupilt, sest ta enda sissetulek lihstalt ei luba kallist tervisekindlustuspoliisi osta.
Kaks hinnangut Skandinaavia jazzis toimuvast väljaspoolt jälgivatelt Ameerika muusikamänedzeridelt. Tim Hagans on aastaid tegelenud USA ja Norra, aga ka teiste Põhjamaade-vaheliste kultuuriprojektidega.
Hagansi hinnangul aitavad riikliku sotsiaalgarantiid, mis Ameerikas puuduvad, Euroopa muusikutel pisut rahulikumalt loomingule pühendada, mitte pidevalt muretseda selle pärast, kuidas arveid maksta, vaid selle pärast, kuidas luua ja oma loominguga ühiskonnale enam tagasi anda.
See on väga terve õhkkond, mis Skandinaavias valitseb, ütles Hagans. Jazz ei ole muidugi ka Ameerikas surnud, kuid Skandinaavias on ta väga elujõuline ning kohati tundub, et sealsed muusikud saavad USA muusikutest enam lubada endale luksust vaid loomisele pühendada, lisas ta.
Sel vestlusel kõlas ka arvamus, et muusikute loomeindu Ameerikas on pärimas jazzi suureks äriks muutumine, mida kinnitasid kümned kümned konvernetsiajal avatud müügiletid, kus pakuti kõike alates plaatidest platatite, särkide ja raamatuteni. Et heaks müügiartikliks on jazziajalugu ja vanad kuulsad lood, on paljud muusikud just neid mängimas ja uudisloomingu jaoks ei jää aega.
Dave Liebman on samuti Ameerika muusikamänedzher, kes aastaid Skandinaaviaga on tegelenud.
Skandinaavia jazzil on pikk ajalugu, ning tänu valitsuste poolsele toetusele, millest Tim Hagans just rääkis, aga kõige peamine – muusikaharidusele – on jazz seal väga elujõuline. Sest lõppkokkuvõttes – mis on kõige tähtsam? Haridus. Noorte õpetamine kultuuri väärtustama.
Liskas on minu kogemused nii Euroopas kui ka kogu maailams näidanud, et kõige parema üldettevalmistusega muusikud on pärit just Skandinaavia maadest. Nad saavad hakkama kõigis muusikavormides, nad teavad repertuaari, Skandinaavia maade muusikute koolitus on muljetavaldav, ütles New Yorgis elav muusikamänedzher Dave Liebman.
Samas rõhutas paneelil osalenud Soome jazzikooli juht Jukkis Uotila, et ka Skandinaavia muusikaharidussüsteemis pannakse viimasel ajal üha suruemat rõhku muusikutele äravallas õpetuse andmisele – sest ka Euroopas, kus riigid on kultuuri Ameerikaga võrredles üliheldelt toetanud, on toetused kokku kuivamas ning muusikud sageli silmitsi karmi turuga.