Pori Jazz: lõpujämm pakkus üllatuskülalisi ja kordumatut maagiat

13. august 2011

 

Algsesse nö. majabändi kuulusid veel trummar Greg Bufford ja Pori muusikud Jussi Reunamäki klahvpillidel ning Jari Perkiomäki altsaksofonil, aeg-ajalt astus lavale ka igal viimsel kui Pori Jazzi festivalil osalenud trompetist Ted Curson.

Üllatuskülalisena New Yorgist osales jämmil tenorsaksofonist Paavo Carey, kelle soomepärane eesnimi pole juhus. Nimelt oli tema soomlannast ema sunnitud sõja ajal kodumaalt lahkuma, sest nende kodu jäi pommirahe alla. Ungari ja Austria kaudu viimaks Ameerikasse jõudnud vanaproua elab tänini Manhattanil. Carey isa oli aga jazzpianist Cecil Young, kes kuulus kunagi Gene Krupa orkestrisse.

Rahvusvahelises ansamblis paistis esmalt kõige põnevamate soolodega silma suurt kasvu pianist Jussi Reunamäki, kelle käed liikusid klaviatuuril kadestamisväärse kiirusega, ning ka muusikalisi ideid puistas ta nagu varrukast, arendades soolosid vastavalt vajadusele nii latin jazzi kui nüüdis-süvamuusika suunas. Esimese seti lõpuks sai hoo sisse ka Toivo Unt, kes põimis oma soolosse vahvaid tsitaate rockmuusikast.

Eriti põnevaks läks olukord siis, kui jämmiga liitusid Alex Blake ja Neil Clarke Randy Westoni triost. Blake vahetas Toivo Undiga kohad kontrabassi taga, kuid Neil Clarke’i jaoks polnud üles seatud täiendavate löökpillide komplekti, nii jäi ta tagasihoidlikult tahaplaanile ja leidis endale tegevust trummipulgaga lehmakellal mängides. Koosseisu vahetumise hetkest alates sündis laval kohe muusikaline keemia, bassi toetusel tegid klahvpillid ja trumm omavahel rütmilist koostööd. Järgnev suurepärane kontrabassisoolo arenes nii rocki kui aafrika muusika territooriumile ning mõistagi laulis Blake soolot kaasa, mispeale Curson vargsi mikrofoni talle lähemale nihutas.

Ühisjämmi tipphetk saabus Ellingtoni „Caravan’i“ tõlgitsuses, kui klahvpillisoolo ajal toimus pianist Reunamäki ja kahe trummari vahel tõeline maagia: viimased suutsid kahekesi jagada ühte trummikomplekti ja nii üksteist kui kogu kõlapilti hiilgavalt täiendada. Trummikomplekti taga istuva Greg Buffordi põhirütmi täiendas Neil Clarke püsti seistes, mängides pulkadega kord väikestel tom’idel, kord suurel põranda-tomil, aga ka erinevail taldrikuil ja lõppeks isegi trummistatiividel lakkamatu energia ja ohjeldamatu fantaasiaga.

Siinkohal lõppes jämm klubi aias, kuid Jazzitänava ääres legendaarses Cafe Jazzi’s mängisid erinevad kohalikud ja rahvusvahelised muusikud veel varavalgeni koos. Pori Jazz 2011 lõppes, elagu Pori Jazz!