Pori Jazz: 22. juuli oli õigustatult Stingi päev

28. juuli 2006

Pori Jazzi eelviimane päev tõi festivalile läbi aegade publikurekordi – 37 000 Stingi fänni. Ometi toimus häid kontserte teisteski saalides, kirjutab Rivo Randver.

Kui eelnevatel päevadel jäi Pori Jazzi pealava varju ja peale Kanye Westi suurkontserdi midagi erilist ei toimunudki, oli 22. juuli festivalil täiesti vastupidine. Õhtul esines Inglismaa superstaar Sting ja selleks puhuks oli kuulajaid kohale tulnud 37 000.

Päeva muljeid vahendab Rivo Randver.

Enne Stingi esinesid Kirjurinluoto Arenal kolm kollektiivi, kellest ükski ei olnud kindlasti harjunud esinema sellise hulga publiku ees. Juba esimese kontserdi ajaks, kus musitseerijaiks noortest koosnev orkester Roosevelt Jazz Band, olid enamus esiridadest hõivatud ning hõivatuks jäid nad päeva lõpuni. Roosevelt Jazz Band oli üle ootuste hea, eriti interpretatsiooni poolest väga professionaalne ja värske.

Roosevelt Jazz Bandi kontserdile järgnes vanematest ning kogenenumatest muusikutest koosnenud kollektiiv Dizzy Gillespie All Star Big Band Slide Hamptoni juhtimisel. Teada-tuntud jazzorkester erines eelnevast artsistist vaid repertuaari poolest ja noorte etteaste oli mõneti isegi vägevam. Lisaks Slide Hamptonile, kes soleeris ka tromboonil ning aeg-ajalt haaras mikrofoni ja laulis, oli pilkupüüdvaks muusikuks saksimees ja flötist James Moody, kes Hamptoni kõrval aeg-ajalt vokaalsolisti rolli täitis.

Kirjurinluoto Arenal esines veel Helsingi jazzansambel The Five Corners Quintet, kelle kontserdi ajaks oli pealava lähiümbrus inimestest peaaegu ummistunud. Kvinteti jaoks avanes võimalus mängida vahetult enne Stingi ning sellise publiku ette ei satu üldjuhul ükski jazzansambel. Five Corners Quintet oli taseme poolest tugevalt üle keskmise ja repertuaar põhiliselt mainstream. Publikule läks bänd väga hästi peale ja nõuti ka lisalugusid, mida pealaval imelikul kombel sageli ei juhtunud.

Sting oli võimas. Lavalise atraktiivsuse poole pealt ei tahaks kuidagi uskuda, et mehel vanust üle viiekümne. Kaasmuusikuteks oli Stingil Dominic Miller (kitarr), Lyle Workman (kitarr) ja Abe Laboriel Jr. (trummid). 37 000 inimest olid muusikust vaimustuses ning ei tahtnud staari kuidagi lavalaudadelt minema lasta. Sting vastas ootustele ja natuke enamgi ning paremat ei oskakski selliselt kontserdilt soovida.

Vahetult pärast Stingi esines paarisaja meetri kaugusel LP 41! laval koosseis nimega Fiction Plane, kus keskseks tegelaseks ei keegi muu kui Stingi poeg Joe Sumner. Sumner mängis enamasti kitarri, vahel ka bassi ja laulis. Häälematerjali noorel mehel oli ja ka ideed tundusid mõnusad, isa stiili Joe Sumner väga ei järginud ning erinevusi ei olnud tarvis otsida.

22. juulil lõpetas klubi Ultra Music Nights, mis jäi kogu festivalil kõige stabiilsemaks ja spetsialiseeritumaks kontserdipaigaks. Mitte kordagi ei olnud klubi ülerahvastatud, mis sest, et see oli kõige väiksem saal festivalialal. Eks avangardne jazz on ka väga spetsiifiline ning sellise muusika austajaid on vähe. Klubi tegevus oli eksperimentaalne ja kvaliteetne.

Õhtu üks huvitavaim project oli Bobines Melodies: cartoons and live music. Kontsert kujutas endast prantsuse väärtmultifilmide näitamist, kuhu elavat muusikat mängisid peale Jean-Paul Autin, Xavier Garcia ja Alfred Spirli ehk Leffet Vapeur Prantsusmaalt, kes tänavu Jazzkaartki väisas.

Ultra Music Nights sulges uksed pärast öist jämmi, kus eestvedajateks olid Mikko Innanen ja Jaak Sooäär. Jämm kujunes eriti hullumeelseks, kui kampa lõi free jazz orkester Music Brass. Esitati paar kaost meenutavat lugu ja seejärel klubi uksed selleks korraks sulgusid.
Jazz Street`il ja Voodoo City`s käis elu veel hommikuni, teised kontserdipaigad vaibusid mõni tund pärast keskööd.