Pori Jazz: 40 aastasena endiselt nooruslik

27. juuli 2005

Huvitav ennustada, kas Pori Jazz jätkab järgmisel aastal sama mastaapset liini nagu sel juubeliaastal või toimub pisuke tagasitõmbumine. Iga aastaga on festival ju järjest kasvanud, arutleb Mari Hiiemäe.

Praeguseks on Pori Jazz 2005 lõppenud ning esimesed kokkuvõtted tehtud. 40. juubeliaastat tähistava jazzfestivali raames toimus 116 kontserti, eksootilisemate paikadena oli esindatud artistid Kuubast, Senegalist, Ladina-Ameerikast, USA-st. Arvukalt oli esinejaid erinevaist Euroopa paigust ja Põhjamaadest, Eestit esindasid eri projektidega Raivo Tafenau, Toivo Unt ning Jaanika Ventsel, kirjutab Mari Hiiemäe.

Pori Jazz on aastatega järjest vägevust juurde kogunud. Pisikesest jazzfestivalist alguse saanud suurüritus teiseneb aja jooksul. Sel aastal toimusid suuremad kontsertid uuel Kirjurinluoto Arena pealaval, mis mahutab umbes 30 000-40 000 kuulajat. Teise uue esinemispaigana tutvustati lava LP 40! See istumisvõimalusteta suur telk oli mõeldud eelkõige tantsulisema klubimuusika jaoks. Kõige publikurohkemaks kujunes laupäevaõhtune Lauryn Hilli kontsert pealaval, mida oli kuulama kogunenud üle 20 000 inimese.

Pori linnale on Pori Jazz kahtlemata aasta suurim sündmus. Taksojuhid võrdlevad seda koormuselt aastavahetusega. Näib, et suur osa kord kohale tulnud publikust veedab Poris terve festivali aja, isegi siis kui soovitakse käia vaid mõnel tasulisel kontserdil. Iga päev toimub ka tasuta üritusi (tänavu üle poole kontsertidest) ning meelelahutust ja melu jätkub igale poole. Linn on puupüsti võõrast rahvast täis, hotellid ja muud majutusvõimalused ammuilma broneertud. Kohalikud poekesed ja pubid on ööpäevaringselt avatud. Kohalik Pori Raadio on festivalile pühendanud 40 saatetundi nädalas.

Enim festivalimelu jätkub pealavale, mille kaugem osa meenutab laialilaotatud tekkide ning maas lösutavate seltskondadega parimate rannailmadega supelranda, kus polegi nii lihtne kohta leida oma rätiku mahalaotamiseks. Hiigelekraanilt on lavaltoimuv ka tahapoole näha, kuigi see on pigem meeldivaks fooniks lõbusale veini- ja õllekulistamisele.

Vihma sajab kõikidel päevadel. Kõige hullem on reede, kui taevast sibistab lausvihma pea päev läbi. Hootised vihmavalingud pigem lõbustavad kui häirivad kohaletulnuid. Esimeste piiskade langedes läheb üleüldiseks keepidega krabistamiseks. Vihmavarjud on keelatud, et see teiste vaatevälja ei piiraks. Neli keskealist meest teevad järjekindlaid katseid ühe vihmakeebi all varju leida, seltskond noori kükitab suure kiletüki all. Kolmeliitrised veinipakkide ümbrispapid ligunevad läbi, need visatakse minema ning juuakse otse kraaniga kilekottidest, mis pappkarbis peidus.

Tõsise elamuse saamiseks on kaks moodust: olla võimalikult lava ees, et konkreetselt näha esinejat või olla võimalikult lavast kaugel ning keskenduda enda mõnusalt tundmisele. Söögi ja joogiostmiseks jätkub kohti piisavalt ning samuti pole sissepääsu juures mingit keeldu kaasatoodud jookidega festivalialale sisenemiseks.

Omamoodi suur äri on Pori Jazzi sümboolikaga meenete müük. Pori Jazzi T-särke hakkab publikus arvukalt silma ning seda eriti pealava lamajate rajoonis. Pori Jazz on siiski nii mainekas festival, et tore, kui midagi ikka kodus ette näidata on.

Huvitav ennustada, kas Pori Jazz jätkab järgmisel aastal sama mastaapset liini nagu sel juubeliaastal või toimub pisuke tagasitõmbumine. Iga aastaga on festival ju järjest kasvanud nii publiku kui korralduse poole pealt, kippudes kohati isegi jazzfestivali raamidest välja minema. Väike tõetera peitub jazzveterani Roy Haynesi kommentaaris, kes oma kontserdi eel märgib, et tema teadis Pori Jazzi juba siis, kui see alles pisike jazzfestival oli. Nüüd see on kasvanud suureks, kuid selles on väga palju pop-i ja rocki ning üsna natuke jazzmuusikat.