Pori Jazz: Clube do Balanco tõi kuulaja hinge Brasiilia

20. juuli 2007

19. juuli hilisöösel esines Pori Jazzil ansambel Clube do Balanco, mida Poris viibiv Ivo Heinloo kiidab kui suurepärast tantsubändi.

Kui tahate totaalset show’d silmale, tantsupalaviku sündroome kehasse ja hingele elamust, mis niipea ei unune, siis valige Clube do Balanco. Brasiillased teavad, kuidas pidutseda – selles veendus Ivo Heinloo neljapäeva õhtul Poris LP42-nimelises telk-ööklubis toimunud kontserdil.

Võrreldes meie oma Jazzkaarega, rabavad Pori Jazzil esinevad kollektiivid festivali esmakülastajat silmapaistvalt suurte koosseisudega. Ka Clube do Balanco tuli lavale väikese orkestri mõõdus – üheksaliikmelisena, üks muusik koloriitsem kui teine. Kuigi atmosfääri poolest brasiillaste ülesaste pealava meluga ei võistelnud, kogusid lustlikud lõunamaalased ometi parajas suuruses, peamiselt nooremapoolse kuulajaskonna.

Ega keegi täpselt ju ei tea, milles see Brasiilia muusika võlu ikkagi seisneb. Aga selge on see, et Clube do Balanco esitas tantsulisi latiinorütme oodatult heal tasemel. Omal kohal olid nii rütmi-kui puhkpillisektsioon ja omal kohal oli seegi, et kitarriduo jäi muude instrumentide kõrval varju. Kontserdi keskel liitunud vokalist, võimsa juuksepahmakaga energiline Tereza Gama pööras oma madala ja sooja häälega ka viimsed kahtlejad Clube do Balanco usku.

Fotograafidel oleks olnud, mida pildistada, sest liikumist ja teatraalsust oli laval palju. Eriti aktiivsed olid selles osas kogu show vältel löökpillimängija Fred Prince ja Tereza Gama, kes tegid teineteisele kehakeele abil nii mõndagi selgeks. Üksikuid fraase lauludest pilluti suust suhu mängleva kerglusega, aga eks kuulu ju ka see Brasiilia laulukultuuri parimate traditsioonide hulka.

Tulisest mõttevahetusest, millega ühinesid pea kõik bändiliikmed, enamik publikust arvatavasti palju aru ei saanud. Väljendusrikas miimika, ülevoolav temperament ja osavad sambasammud kompenseerisid selle väikese puudujäägi aga kuhjaga.

Clube do Balanco ei kuulunud Pori Jazzi peaesinejate hulka ning isegi kõiksugustest festivali buklettidest oli nende kohta raske infot leida. Küllap jäi nende esinemine nii mõnelegi džässisõbrale kahe silma vahele. Aga kindlasti oli see kontsert omamoodi eriline – nii neile, kes said täpselt sellise elamuse, nagu ootasid, kui ka neile, kes midagi oodata ei osanudki.