Pori Jazz: Elamuste essents Pori Teatri ruumides

03. september 2012

Sügisjazzi hooaja hakul pakume väikest tagasivaadet 14.-22. juulini väldanud Pori Jazzi festivali põnevaimaile hetkedele. 47. korda toimunud festivalil käis Jazzkaare veebireporter Marje Ingel.

Kes Pori Jazzi festivalil käinud, on tõenäoliselt kogenud, et selle suursündmuse muusikaliselt põnevam osa ei saa teoks mitte pealavadel Kirjurinluoto Arenal või suures telgis, mille nimetus igal aastal kajastab festivali toimumiskorda ja seekord kandis nime LP47. Ekstravagantsemad  muusikalised maiuspalad antakse publikule mekkida hoopis tagasihoidliku mahutavusega Pori Teatri ruumides, mille tänavusest helimenüüst annaksin siinkohal väikese ülevaate.

20. juuli õhtuse programmi avanud trio Greve_Friis_Berre kujutas endast läbilõiget Skandinaavia eksperimentaaljazzi viljelejatest. Siin kohtusid juba 1960-ndatel Kopenhaageni avangardilavadel tegutsenud bassist Peter Friis Nielsen ning uue põlvkonna esindajad saksofonist-klarnetist Lars Greve ja norralasest trummar Håkon Berre. Paar aastat tegutsenud trio hingas ja musitseeris laval kui üks mees, debüütplaati on oodata järgmisel kevadel. Ansambli kaks nooremat liiget kuuluvad ka järgmisel õhtul kavas olnud Maria Faust Group’i koosseisu.

Minu jaoks kujunesid reedeõhtuse Ultra Music programmi keskseteks tegelasteks itaaallane Paolo Angeli ja jaapanlanna Takumi Fukushima. „Ultra“ komponendiks nende duos oli itaaallase prepareeritud sardiinia kitarr. Kui sardiinia kitarr ei erine tavalisest akustilisest kitarrist kuigivõrd, siis too spetsiaalselt ümberehitatud instrument erineb harilikust akustilisest kitarrist umbes sama palju kui humanoid inimesest. Esmapilgul torkas silma, et kitarri hoiti nagu tšellot, selleks oli pilli külge pandud samasugune tugijalg nagu tšellol, samuti mängis Angeli oma kitarri poognaga. Täiendused ei piirdunud aga kaugeltki sellega. Pillile oli lisatud keeli, kusjuures täiendavad keeled olid paigutatud kitarri kõlaava kohale risti, kokku on selliselt ümberehitatud sardiinia kitarril 18 keelt. Lõppkokkuvõttes kujutab see ebatavaline instrument endast hübriidi kitarri, baritonkitarri, tšello ja trummide vahel, lisaks kõikvõimalikele efektiplokkidele on pilli täiendatud veel mitmesuguste haamrikeste ja erinevatel kiirustel pöörlevate propelleritega. Kui mitte muusikut ennast, siis kujutlusvõimet suudavad need propellerid lendu viia küll, selles võis veenduda duo kontserdil viibides.

Ootamatuste poolest ei jäänud ansamblikaaslasele alla ka jaapanlanna Takumi, kes viiulimängu ja laulmise kõrval täiendas muusikalist paletti rämehäälse jaapanikeelse kõnega, mis võiks kaunistada mõnegi metalbändi helipilti. Fukushima & Angeli duo kõlaline haare aga ulatus tantsulisest pärimusmuusikast meloodilise popi ja stiililiselt defineerimatu nüüdismuusikani, milles oma osa mängis küllap ka improvisatsioon. Kõlalisele mitmekesisusele vaatamata on kõik lood duo enda kirjutatud.

Õhtu lõpetas soome trio Black Motor, kes mõneti eksitavale nimele vaatamata mängis raske rocki asemel siiski jazzi. Orgaaniliselt terviklikuks helikangaks olid kokku kootud oma kompositsioonid, mille meloodiad reetsid sugulust pop- ja folkmuusikaga, ning hingestatud soolod, mis sisaldasid nutikalt valitud ja meisterlikult improvisatsioonidesse põimitud tsitaate. Näiteks pala nimega  Nyrkkikyllikkivalssi tähelepanelikult kuulates võis tuvastada lõike nii Simpsonite animasarja tunnusmuusikast kui ühest prantsuse šansoonist.

Laupäeva, 21. juuli õhtul andsid Pori Teatris tooni rockmuusika cover’id. Jazzivõtmesse vormimise käigus olid nood tublisti transformeerunud ning üht-teist oli kahtlemata ka n-ö tõlkes kaduma läinud.

Hakatuseks võttis prantsuse trio Journal Intime käsile Jimi Hendrixi pärandi. Juba algusest peale hoidusid need avangardmuusikud originaali jäljendamast, sestap tõi nende tõlgitsus paratamatult kaasa niisuguste uusversioonide sünni, milles kuulaja algset teost enam ära ei tundnud. Mõistatamise asemel nautisin minagi virtuoosset esitust, mille käigus Hendrixi ideid siiski ei hüljatud, vaid edasi arendati. Näiteks on Hendrix tuntud tagasiside kui muusikalise väljendusvahendi kasutamise pioneerina, ning prantsuse puhkpillitrio astus kitsukeses lavaruumis paiknevate kõlaritega julgelt interaktsiooni, meelitades neist välja lõikavaid tagasiside-vilesid. Muide, neist muusikutest üht, bass-saksofoni mängivat Frederic Gastardi võis kuulda esinemas mullusel Nõmme Jazzil trio Melosolex ridades. Gastard ja trombonist Matthias Mahler kuuluvad ka Marc Ducret projekti „Tower“ ansamblisse.

Rootsi jazzmuusikute kummardus Led Zeppelinile ehk LED projekt sai alguse sellest, et kolimise käigus taasavastas trummar Peter Danemo oma vanad Zeppelini plaadid. Neid nüüd juba kogenud muusikuna uuesti üle kuulates leidis ta, et lood mõjuvad mitte ainult niisama võimsalt kui tema teisme-eas, vaid on ülesehituselt palju põnevamad kui ta poisikesena märgata oskas, ja sisaldavad üllatavalt palju improvisatsiooni. Danemole turgatas pähe teha peotäiest lauludest jazziseaded, aga missugusele koosseisule? Projekt küpses mõnda aega Danemo peas ning seadete valmiminegi kulges pikaldaselt. Lõpuks on tulemus kuulaja ees ja sellega võib rahule jääda: seade eesmärgiks ei ole originaalile püüdlikult väga lähedale jõuda, algteose ja selle „tõmmise“ vahele on jäetud hingamisruumi. Plaati kuulates üllatab Zeppelini lugude puhkpillipärasus, aegajalt ununeb algupärand täiesti ja uusversioonid mõjuvad iseseisvate teostena.

Samal ajal kui ultramuusikat võõrustavas black box’i saalis rocki-cover’eid nauditi, astus soliidses Pori Teatri saalis lavale Maria Faust Group. Saalis leidus üllatavalt palju vabu kohti. Maria muusika väärinuks kindlasti arvukamat kuulajaskonda, kuid seda ei soosinud kattuvate kontsertide tõttu naabersaalide vahet siksakitava publiku käsutuses oleva aja nappus. Tajusin ka ise, et Maria Fausti aegamisi kasvav jõuline muusika nõudis süvenemist ega lasknud pealiskaudsel ja kiirustaval kuulajal end kergesti omastada. Märkasin seega eelkõige ilmsemaid muutusi: ansambli koosseisus oli kolme aasta taguse ajaga võrreldes vahetunud baritonsaksofonist, kelleks ansambli viimatisel Eestis käigul oli Tormod Melaas Holm, nüüd aga Sture Ericson. Teiseks kuulsin Mariat mängimas nüüd hoopis teistsuguse tooniga kui tookord Kumu Auditooriumis, kus altsaksofoni puhas ja selge kõla minu meelest üldisest ansamblist veidi välja langes. Kontrastina puhusid teised muusikud oma kopsud kähinal-vilinal tühjaks, aga võibolla oligi see kontrast mitte juhus, vaid taotluslik. Nüüd, kolm aastat hiljem, oli Maria saksofoni toon minetanud „liiga ilusa“ puhta kõla ja omandanud kogu grupi muusikaga paremini haakuva käreduse.

Järgmine koosseis Pori Teatri saalis sööbis mu mällu aga just imeilusa saksofoni sound’i poolest. Iro Haarla Quintetis mängis saksofoni Trygve Seim, ning minu jaoks varjutas see ansamblijuhi enda mängu klahvpillidel ja harfil. Põneva koosseisuga kvinteti mahe muusika oli heaks kontrastiks Maria Faust Groupi massiivsetele kompositsioonidele, kuid ECM-i artistide hulka kuuluvale Iro Haarla Quintetile tegi hiline esinemisaeg väikese karuteene, sest küllap kippus nii mõnigi eelmisest festivaliööst veel väljapuhkamata kuulaja unenäolist muusikat kuuldes tukkuma jääma.

Naabersaalis ei tulnud tukkumine aga kõne allagi, sest tempot hoidis ülal kevadisel Jazzkaarelgi käinud nooruslik kollektiiv Elifantree. Oskuslikult tantsisklevat popmuusikat, vabaimprovisatsiooni ja jazzi sulandava trio kontsert pakkus meeldivat vaheldust muidu ehk raskepäraseks jääma kippuvate puhkpillikoosseisude keskel ning kujunes black boxi saali laupäevase programmi üheks kõrghetkeks. Häälematerjalilt ja -kasutuselt meenutas lauljatar Anni Elif Egecioglu mulle Kate Bushi.

Lõppsõnaks koondusid kõik laupäevases kontserdimaratonis osalenud muusikud üheks orkestriks ja algas Hendrix Brass Finale. Võimsaks heliseinaks ühendatud pillihelid ja Elifantree õblukese solisti Egecioglu hääl panid Pori Teatri kahes saalis väldanud põnevale muusikaprogrammile mitte punkti, vaid hüüumärgi. Väikese küsimärgi tekitas ainult black boxi saali napilt 100 istekohaga ruumi mahutusvõime, sest alatihti istus inimesi ka trepi-vahekäikudes, lava ees põrandal ning saali ukse juureski.