Pori Jazz: elustiil – olen Pori Jazzi külastaja

28. juuli 2006

20.-23. juulist viibis Jazzkaare veebitoimetuse reporter Mari Hiiemäe Pori Jazzil, et tuua jazzkaar.ee lugejani vahetuid muljeid suurelt jazzipeolt. Mari püüdis kehastuda kohalikuks tavapublikuks.

Suvi on imeline aeg, mil valgust ja vabadust jätkub igale poole. Vabanemisrõõm jõuab ka väikesesse Pori linna Soomes, kus ilmvalge heinakuu lõpul toimub traditsiooniline Pori Jazz Festival, mis tugeva magnetina kogu Soomest ning kaugemalt Euroopastki kümnete tuhandete kaupa inimesi linnakesse kokku tõmbab. Pori Jazz pakub vaimustavaid valikuid, esinejaid on eri riikidest kokku sõitnud umbes viiesaja ringis, erinevaid esinemisi on festivali ajaks planeeritud umbes sadakond.

Kirjutab Mari Hiiemäe. Jazzkaare veebitoimetuse viibimist Pori Jazzil toetas Soome Turismiaredamise Keskus Eestis ja Jazzkaar.

Kui ma oleksin keskmine keskealine soomlane, korraliku kuusissetuleku ja pisut paisuva kehaehitusega, ostaksin ma silmagi pilgutamata kogu perele festivalipassid juba talvel. Programmi ma ei loeks, sest kohapeal näeb ju nagunii, kes esinema hakkavad. Kui mul ununeks varem pileteid osta, ei teeks ma sellest ka suurt numbrit, pakiksin piknikukorvi ja kolmeliitrise veinikarbi kenasse vitstest korvi ja saaksin pealava väravast 50-63-eurosed päevapiletid mugavalt kätte. Kindlasti eelistaksin ma pealava kontserte, väikestesse keerulise muusikaga freejazzi klubidesse ma ei trügiks. Võib-olla jalutaksin tulles läbi Jazzstreedi, kus on palju rahvast, kõik sõbralikud ja naeratavad.

Terved pere- ja sõpruskonnad on piknikutekid maha laotanud ja lamavad risti-rästi peopaiga lamamisrajoonis, kuhu lava peal toimuv kristalselt kuulda ning lava kõrval paikneva suure ekraani vahendusel ka kenasti näha on. Muusika mulle eriti korda ei läheks, tavaliselt ma sellist ju ei kuulagi, kuid koha atmosfäär on kutsuvalt toetav, kuldne tunne oma argipäeva unustada.

Mul oleks kaasas kokkupandavad toolid, suur piknikutekk ja plastmassist veinipokaalid. Mu piknikuteki keskpaik oleks rikkalikult kaetud salati- ja puuviljakausside, maiustuste võileibade ja kookidega. Kogu perele ostaksin ma Pori Jazzi logoga t-särgid, et tunda ennast tõelise Pori Jazzi liikmena.

Kui ma oleksin noor festivalikülastaja, võtaksin ma Kirjurinluoto pealava juurde kaasa suure hulga sõpru. Samavõrd hästi tunneksin ma ennast nii karja tüdrukute kui paljude noormeeste hulgas. Vehiksin ma värske ananassiga, üritaksin ringilendavatele rannapallidele pihta saada, jooksin otse pudelist Karhu-olut. Kui oleksin meeskülastaja, siis püüaksin on lemmik-tyttöt kukile upitada, mis aga hästi ei õnnestuks, sest tyttö on selleks pisut liiga paks ja eks ma oleks selleks ajaks juba omajagu võtnud ka, et korralikult tasakaalus püsida.

Kui mul oleks kallim, kellega ma käin, siis ma hoiaksin tema lähedusse ja õrnutseks temaga. Kui ma oleks sõpradega tulnud, siis naudiksin lihtsalt sündmust ega üritaks võõrastele külge lüüa. Üldse mulle meeldiks rohkem juua kui flirtida. Muusikat ma muidugi tahaksin ka kuulata, roniksin võimalikul lava ette ja kargleksin sinna pandud pikkadel pinkidel. Kasutatud vihmakeebi jätaksin ma murule vedelema teiste tuhandete keepide ja tühjade pudelite hulka. Oma loomulikud hädad ajaksin ma ära otse WC-putkade taga, sest kuigi festivalialal on paigale pandud 500 WC-putkat, kus järjekorda ei ole, ei viitsiks ma keskenduda, et proovida, kas ma kabiini ukse öises meeleolus lahti oskan teha. Karjuksin ülemeelikuna: „Älkää katsokaa, mä kusen!” ja naeraks ka iga teise hea nalja üle valjult ja vabanenult.

Kui mulle meeldiks hip-hop ja electro-pop muusika, siis leiaksin ma endale hulgaliselt mõnusaid valikuid pealava omadele lisaks suurimalt öö-programmiga LP41 avatud seintega telgist, kus rahmeldaksin ennast väsinuks ning tunneks mõnu liikumisest, sest kuigi mul erilist rütmitunnet pole, oskan minagi enda liigutamisest täit rõõmu tunda. Ostaksin kohapealt baarist hirmkallist alkoholi, suhtleksin probleemivabalt võhivõõraste inimestega, kaotaksin oma päikseprillid, sõbrad ja mõistuse ning tunneksin taas kord, et tegemist on haaravalt toreda üritusega. Võib-olla käiksin korra ka Voodoocitys, veel ühes festivalipaigas, kus agarad D J-d kütavad öö läbi kuumi r´n´b-ga segatud reggaetoni-rütme, lastakse värvilist valgust ja valget tossu ning õõtsutakse pool-hüpnotiseeritud pilgul ühises taktis kella kuueni hommikul.

Hilisöösel helistaksin ma kõikidele oma sõpradele, sest ma ei mäletaks, kuhu see auto pargiti, millega tuldud sai. Kindlasti oleksin ma õnnelik ning laseksin endast koos oma kullakesega kell kaks öösel 20 euro eest jazzitänaval karikatuuri joonistada. Veedaksin kell neli öösel pool tundi Hesburgeri ees järjekorras, sest öine ülevalolemine teeb ju näljaseks ning järjekorras ootab oma burgerit veel kaheksakümmend sõbralikku noort, kellega koos nalja visata. Oma korda ma siiski ära ei jõuaks oodata, vaid jalutaks edasi mõne baari või restorani ukse taha järjekorda.

Ma oleksin sõbralik ja ei noriks mitte kellegagi tüli, sest Pori Jazz on rahumeelne üritus ning mingeid tänavakähmlusi siin lihtsalt ei toimu. Kui mul leiduks mõni hea sõber, kellel veel paar õlut järel, istuksin ma temaga kell viis hommikul pargipingile ning tervitaksin kõiki möödakäijaid valju rõõmuhüüatusega. Kui ma koduteel väsiksin ning magama uinuksin, poleks muret külmetamisega – peale festivalipäeva korjab ju kohalik politsei väsinumad kokku, mõnele pakub hoolitsust abistav kiirabibrigaad. Minu sees aktiveeritud head tunded teeks mu rahulolevaks ning ma kavatseks järgmisel päeval uuesti tagasi tulla, sest festivali atmosfäär on niivõrd liitev.

Kui ma oleksin vanemaealine festivalikülastaja, siis märkaksin, et minuealisi on üldmassis juba mõnevõrra vähem. Ma leiaksin publikust siiski küllaldaselt huvitava välimusega staarhipisid, keda mäletan juba festivalidelt mitukümmend aastat tagasi. Ma armastaksin oma abikaasat, kelle võtaksin kindlasti kaasa, käiksin temaga käest kinni ja avaksin shampuse, et seda koos nautida.

Kui ma peaksin muusikaelamust olulisemaks kui atmosfääri ning ma tõesti tahaksin, et Pori Jazzist jääks mulle jazzfestivali mälestus, hoiaksin ma suuremate lavade juurest kaugemale. Ma leiaksin mõne akadeemilise ja pühendunud kuulajaid ühendava kontserdi Pori Teatterist ning palju avangardi ja free jazzi Ultra Music Nights lavalt, mis ei ole küll suur, kuid kus saab tooliga üsna lava lähedale istuda ning tõdeda, et tõelised muusikauuendajad ja improvisatsioonivirtuoosid saavad kokku just siin.

Ultra Music saalis näeksin ma enda kõrval pinkidel koolitatud kõrvaga jazzisõpru, kes ei ole lasknud ennast häirida festivali pidevast kvantitatiivsest kasvust, vaid leiavad üles selle geniaalse telje, mis on olemas olnud sellest ajast peale, kui Pori Jazz oli veel pisike festival ning koosneski vaid puhtalt jazziks liigitatavast muusikast.