Pori Jazz: Funk, soul ja hiphop said sõbralikult kokku

21. juuli 2007

20. juulil andsid Kirjurinluoto suurel laval tooni popikoon Sly and The Family Stone ning räppkollektiiv The Roots. Ivo Heinloo annab ülevaate.

”Aurinko paistaa!” oli esimene rõõmus sõnum reede 20. juuli pärastlõunal Kirjurinluoto Arenale kogunenud jazzihuviliste jaoks. Kui festivali suurima vabaõhulava programm oli eelmisel päeval alanud vihmasajus, siis nüüd tervitas esinejaid ja publikut tõepoolest sulaselge päikesepaiste. Kuiv ilm püsis tervelt kolme pealava artisti kontserdi vältel.

Ivo Heinloo kirjeldab toimuvat.

Lava mängis lahti Soome jazzi üks esinduslikemaid projekte Eero Koivistoinen Music Society eesotsas tenorsaksofonisti ja ansambli liidri Koivistoineniga. Pakuti kergemapoolset jazzi funki ja hip-hopi sugemetega. Kohalik räppar Redrama ei avaldanud oluliselt rohkem muljet kui tema eestimaised ametivennad ega lisanud ka midagi enamat kuueliikmelise saatebändi mängule.

India Arie Thompson, iseteadlik, algul pisut irooniline, hiljem juba soojem ja vahetum publikuga suhtlemises, esitles Kirjurinluotol oma seni viimast plaati ”Testimony”, ent ka lemmikrepertuaari teistelt artistidelt. Kontsert oli terviklik ja läbimõeldud. Värske helikandja pealkiri ei valeta – see ongi ühe noore naise avameelne ülestunnistus elus ja armastuses vedamise või ka mittevedamise, lootuste ja otsingute teemadel.

Nagu Arie ise ütles, on tema muusika eesmärk levitada armastust üle kogu maailma ning iga laul kujutab endast üht muusikasse kirjapandud palvet. Lauljannal õnnestus panna publik uskuma, et tegemist on tõepoolest südamest tuleva pihiga suure auditooriumi ees.

Hip-hopi sõbrad võisid Pori Jazzi enda jaoks kordaläinuks lugeda, kui olid ära näinud bändi The Roots esinemise suurel laval. Muidu üsna ettearvataval vana kooli stiilis kontserdil oli ka tõeliselt helgeid hetki, näiteks siis, kui kitarrist jäeti üksinda lavale oma instrumendis uusi kõlapilte avastama. Ansambli trummar Questlove andis festivali pressikeskuses ka lühikese pressikonverentsi.

Sly and Family Stone´i kontserdi ajaks katkes paraku ilmataadi kannatus ja vihm jõudis jälle kohale. Kontsert oli aga suurepärane ja muusika sai seegi kord ilmastikuoludest voitu. 99 protsendi jaoks oli funk-, soul-ja rokkmuusika ajaloo ühe olulisema tegija ülesaste 20. juuli õhtul terve päeva suurimaks sündmuseks ja ülejäänud üks protsent ei teadnud ilmselt muusikast eriti palju.

Tunne oli, nagu oleks ajamasinaga sattunud tagasi seitsmekümnendatesse, lavalt kostus ridamisi hitte nagu “I Want to Take You Higher”, “Somebody´s Watching You” ja “Family Affair”, kui nimetada vaid mõned lood, mis väsimatute Stone´ide pereprojekti repertuaari kuuluvad. Peategelane Sly jõudis lavale ja istus klahvpillide taha küll vaid kahe loo ajal, ent ülejäänud bänd pingutas niivõrd, et tema episoodiline osalemine kontserdis suudeti võimsuse ja vaatemängulisusega korvata.

Publiku jaoks läks see kõik igatahes täkkesse ja sobis üldise atmosfääriga nagu rusikas silmaauguga. Juba enne bändi lavale tulekut oli lõviosa Kirjurinluotol viibinuist tõusnud oma istumiseks mõeldud pinkide otsa seisma ning siis, kui mugav positsioon valitud, asusid kõik end avataktide kõlades üksmeelselt otsutama. Kontserdi arenedes suutis kuulajaid Sly and the Family Stone´i lummuses lõplikust arukaotusest päästa ilmselt vaid kangekaelne vihm.