Pori Jazz: Jamie Cullum mässis publiku ümber sõrme

25. juuli 2005

Vahetult enne esinemist Kirjurinluoto hiigellaval kohtus Jamie Cullum ajakirjanikega. Sümpaatse pruunisilmse laulja-pianisti vastustest võis välja lugeda, et ta on lihtne briti noormees, kes teeb kõike hingega. Vahendab Eliis Vennik.

Neljapäeval 21. juulil avatud pealava Kirjurinluoto Arena viimase esinejana astus üles 25 aastane briti laulija Jamie Cullum, kes oma enesekindla lavašõuga noored neiud hulluma pani. Kontserdil ning sellele eelnenud pressikonverentsil oli kohal ka Eliis Vennik.

Enne kontserti antud pressikonverentsil pidi Cullum andma hulgaliselt selgitusi oma muusika zhanrimääratluse kohta, mis meedias mitme aasta jooksul vaidlemisainet on andnud.
Alates tema esimese plaadi ilmumisest 2003. aastal, mis üllatas oma suurte müüginumbritega, on avalikkus püüdnud muusikule õiglast kohta leida. Jamie Cullumile on osaks langenud kriitika selle eest, et ta end jazzmuusikute hulga liigitab – kord on tema muusikat peetud liialt popilikuks, kord ülemäära rockilikuks. Noormees ise kommenteerib seda järgnevalt:„Ma olen kahtlemata jazzmuusik, aga ma ei mängi alati tingimata jazzi. Ma mõistan ka popi ja rocki.”

Tema enesekindel suhtumine stiilimääratluse teema kommenteerimisel paneb uskuma, et jazzi laiade piiride raamesse võib tõepoolest mahtuda ka midagi nii tugevalt popmuusikast mõjutatut, seda enam, et tegelikkuses on tähelepanelikule kuujalale ilmselge, et Cullumi muusika kubiseb klassikalistest jazzi elementidest.

Peab siiski tõdema, et päris oma nišši ei ole muusik veel ilmselt leidnud, sest kõikumine erinevate žanrite vahel on kohati lausa häirivalt äkiline. Kontserdikavas puudub ühtsus ja terviklikkus, kohati tekib tunne, et tegu on omalaadse popurriiga pea kõigest, mis kunagi Jamie muusikat mõjutaud on. Nii tulevad ebaloogilises järjestuses esitamisele versioonid igihaljastest lugudest „I Get a Kick Out Of You” ja „Everlasting Smile” ning Jamie Cullumi isiklukud lood, vägeva rokkimise etteasted ja südamlikud ballaadid.

Palju on kritiseeritud ka noore laulja kommertslikkust. Sellegipoolest paistab tema enda suhtumisest ja olekust, et kommertslikkus ei ole talle eesmärk, vaid paratamatus. Ta teeb seda, mis talle parasjagu meeldib ja kuna see kukub tal hästi välja, on tulemuslikkus ja äriline edukus omal kohal. Kõige jõhkramad kriitikud on Jamie Cullumi arvates britid.

Kui nimetada kommertslikkuseks oskust müüa, siis on lahutamatuks osaks ka šõu ja suutlikkus end laval kehtestada. Jamie Cullumi esinemisest ei puudu ükski pea kohustuslikuks saanud elementidest: klaveritool lendab, Jamie pritsib vett publikusse, vahele mahub ka turnimine klaveril, omalaadne beat-box, etteasted erinevatel pillidel (klaver, kitarr, trummid) ja flirtimine publikuga.

Pressikonverentsil pidi noormees vastama endale juba selgelt tüütuks muutunud küsimusele:„Kui palju südameid sa oled murdnud?”. Vastuseks kõlas suur ohe ja sõnad:„Te ei kujuta ette, kui tihti ma seda küsimust kuulen! Mitte palju.” Ometi ei eita ta seda, et neidudega flirtimine on tema kirg. Kui paljudel noorukitel on õigupoolest võimalus jõuda korraga tuhandete tütarlaste südametesse? Suurel osal kontserti kuulama tulnud inimestest on laulusõnad pähe kulunud ja kontserdi lõpuminutitel on kuulajaskonnas küllaldaselt tundeliigutuspisaraid valavaid neide.

Küsimusele, kuidas ta suhtub negatiivsesse kriitikasse vastab malbe väljanägemisega noormees endise enesekindlusega. Osutades jõulise žestiga küsija poole palub ta ennast kritiseerida ning seejärel lisab, et katsub olla väga avatud muusik ja tunnustab kriitikat, eriti juhul kui kritiseerijaks on inimene, keda ta austab.
Oma eraelu kohta sõnab ta siiralt:„Püüan olla nii normaalne noor kui võimalik. Ma loen Harry Potteri uusimaid raamatuid, mulle meeldib jalgpall ja naised.”

Jamie Cullum esines Pori Jazzil 21. juulil kell 19.30 Kirjurinluoto Arenal ligi poolteisttunnise kontserdiga.