Pori Jazz: kolmas päev: laula tõtt ja mängi „valesid“ noote

11. august 2011

Aafrikalikud rütmid kuulusid Sofi muusikasse sama loomulikult kui mustrilembene rõivamaitse tema garderoobi juurde, seetõttu ei pruukinud kuulaja neid tähelegi panna. Tähelepanuta ei saanud aga jätta Sofi Hellborgi ennast. Tema kohta võinuks öelda lausa „naine nagu orkester“, sest ta laulis, mängis vähemalt kaht saksofoni ja flööti ning üsna suuremõõdulist pöidlaklaverit denge‘t, mis olevat talle kingitud Kamerunis palju aastaid tagasi. Lauluhäälelt meenutas ta veidi Lina Nybergi, küllap vaevumärgatava rootsipärase häälduse tõttu. Hellborgi viimane lugu „It’s OK now“kõlas nagu kokkuvõte tema rõõmsameelsest elufilosoofiast, pala kaunistasid trombonist Ola Åkermani ja kitarrist Magnus Lindebergi efektsed soolod.

Pealaval jätkasid naised, nüüd juba tõsisemalt, sest kord jõudis projekti Sing the Truth kätte. Tõtt asusid kuulutama Angelique Kidjo ja Dianne Reeves ning nende noorem kolleeg Lizz Wright, kes jäi kohe kõrva imeliselt kauni hääletämbriga. Dianne Reeves paistis silma kõige jazzilikuma esinemisega, tutvustades nii trio ülejäänud kahte liiget kui tervet ansamblit meisterlike vokaalimprovisatsioonidega, mis sageli sisaldasid ka tutvustatavate nimede skättimist. Angelique Kidjo omakorda osutus väga kergejalgseks ja lõi instrumentaalsoolode ajal hoogsalt tantsu.

„Sing the truth“ projekt on algusest peale olnud pühendatud ühiskondlikult aktiivsete naismuusikute elutöö meenutamisele ja tähtsustamisele. Pori Jazzil kõlasid laulud Mahalia Jacksoni, Aretha Franklini ja Tracy Chapmani repertuaarist. Samuti esitas Kidjo mitu Miriam Makeba laulu ja pühendas need tema mälestusele. Lõpuks murdis energiline ja elurõõmust pakatav Kidjo läbi ka põhjamaise publiku jahedast pealispinnast ja pani kõik kaasa laulma, kuulutades, et tema käes on kõikvõimas „massiarmastuse relv“ – mikrofon (võrdluseks: „weapon of mass distruction“ tähendab massihävitusrelva).

Armastusega relvastatud publik võis saadud andi omakorda järgmistele esinejatele jagada. Küllap nii see läkski, sest kontserdi ja publikuga jäi rahule ka tänavuse Pori Jazzi suurim staar Elton John. Enne teda oli au pealaval esineda soome päritolu lauljataril Joe Stance’l kodanikunimega Johanna Försti. Too südikas neiu paistis ka ise üliõnnelik, oli ju Kirjurinluoto väljakutäis rahvast (vast 10 000-15 000 inimest) kindlasti tema senise karjääri publikurekord. Joe Stance osutus muide väga hea hääle ja viimistletud laulmismaneeriga artistiks, keda Eesti lauljataridest võiks võrrelda HU? Hannaliisa Uusmaga. Hääletämbri poolest erinevad nad siiski märkimisväärselt, Joe Stance’l on palju kõrgem ja „heledam“ hääl (mis võiks aga anda hea ajendi neist kunagi duett moodustada!).

Pealavale üsna lähedal LP46! laval oli sedapuhku esimese koosseisuna kohad sisse võtnud Budos Band. Kummaliselt, aga huvitavalt kõlav rockansambli ja bigbändi vahepealne 10-liikmeline moodustis oli ka oma välimuse eest hoolitsenud: veidrat vaatepilti pakkus loomamaski ja palja ülakehaga muusik, kes uue loo alates maski järgmisele edasi viskas.

Tol korral vallutasid Pori teatri eelmiste õhtute esinejatest tublisti valjemini mängivad koosseisud. Mõistatusliku nime RöD/Blå taha varjus seltskond Broo, Hulkkonen, Innanen, Riippa, Rissanen, Tuppurainen, kellest mitmed on erinevates koosseisudes Eestiski esinenud. Pori teatris toimunud etteaste meenutas ehk enim Innaneni & Innkvisitio kontserti Kumus 2009. a. Sügisjazzil.

Nagu ikka improvisatsioonilise muusika kontsertidel, mängis suurt rolli juhus, ja sekka trehvas naljakaidki momente. Innanen kasutas nüüdki oma suurt sordiinide arsenali, toppides vahel saksofoni torusse ka sootuks veidraid esemeid, näiteks mingi raadiovastuvõtja moodi asja, või kattes toru sordiini asemel kübaraga.

Huvitav oli üldise melu keskel jälgida trummar Joonas Riippat, kelle ilmekast näost oli näha, kuidas ta kaasa mõtleb, ka siis, kui muusikale enam midagi lisada ei ole. Tema kiituseks peab ütlema, et ta ei kiirustanud niigi kirevat muusikalist segu üle vürtsitama, mängides pigem üldse mitte kui ülearu. Väga meeldiv mulje jäi ka pianist Aki Rissanenist, kel oli imetlustäratav oskus keset kaost leida ruumi õrnadele jäälillena habrastele akordidele või popilikele fraasidele klaveril.

Soomlaste järel võttis samal laval koha sisse veelgi veidrama nimega ansambel KoLKHöZe PriNTaNiuM. Prantslaste bändi tuntuim liige eestlaste jaoks on arvatavasti Marc Ducret, kuigi Poris oli ta asendusliige, kes tegelikult sellesse kooslusse ei kuulu. Samuti improvisatsioonilist muusikat tegev kollektiiv „unustas“ end alatasa mängima ilma pause pidamata ja pille võimendist vaiksemaks keeramata, seetõttu osutus nende etteaste kuulamine parajaks katsumuseks. Siiski oli teoste sisemise arengu kulminatsioon tajutav: koos jõuti nagu mingile mäetipule, kust päike teiselt poolt vastu paistma hakkas; mäetipu-muusika oli küll vali, aga lõpuks ometi konsonantne. Järgnevalt pala vaigistus veidi, rahunes, nagu mööda nõlva alla laskudes.

Lõpuks aga kippus tolle loomingulise ühenduse muusika detsibellide poolest ületama minu vastuvõtuvõimet, ja nii lahkusin uudistama LP46!-s kell 1.30 alustanud Robert Glasper Experimenti koos Mos Defiga. Viimane paraku kippus eelmisel õhtul sama ansambli saatel üles astunud Lupe Fiasco’le alla jääma, olles vähem sõnaosav ja vaimuerk ning jäädes tagatipuks ka intonatsiooniga kimpu.