Pori Jazz: Laulupidu erinevatel lavadel - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

20/07/2007 Pori Jazz: Laulupidu erinevatel lavadel

Uudised

19. juulil andsid Pori jazzifestivalil tooni lauljad – särav Paul Anka ning sensuaalne Natalie Cole. Loe, mida kuulis ja nägi Mari Hiiemäe.

19. juuli festivalipäeva sisse mahtus hulk nimekate vokaalartistide kontserte. Pealaval nägi Gilberto Gili, Natalie Cole´i ning vanameister Paul Anka esinemisi, ilmekaid lauljaid jagus ka teistele lavadele. Ning mitte ainult lauljaid.

Muljeid vahendab Mari Hiiemäe.

Natalie Cole´i kontsert on esimene, mida jazzkaare veebireporteritel seekordsel Pori Jazzil kuulda õnnestub. Enne teda on Pori Kirjurinluoto pealaval oma seti juba ära teha jõudnud USA supertrummari Al Fosteri bänd ning Brasiilia muusika tugitala Gilberto Gil.

Natalie Cole mõjub laval väga vitaalse ning värskena. Uskumatu, et see sale pikajuukseline kaunitar on sündinud aastal 1950. Pärlikarva liibuvas pluusis ja türkiissinistes sätendavates pükstes on ta juba ainult välimusegi pärast armas vaadata. Samuti on tema hääl selge ja heas vormis.

Cole alustab jazziga, viskab vahele paar pala oma viimaselt plaadilt, tiirutab soulimaastikku mööda ning võtab siis otsustavalt kursi bluesmuusika ja rock´n´rolli poole. Bluesirütm sobibki tema häälele ehk kõige rohkem. Bluesipalad annavad talle võimaluse mõjuda karmi ja käskivana ning toovad tema häälde mahedaid mahlakaid noote.

Kuigi särtsu on laval küllaga, publikusse see eriti ei jõua. Publik on veel loid. Õigemini eks igaüks võtab üritust nii nagu parasjagu soovib. Paarikümne tuhande pealtvaataja hulgas on üksikuid tantsupaare keset istuvat rahvamassi ning on lamajate sektor, kus rahvas on rohkem veinijoomise peal väljas. Lõpuloo ajal lööb plaksu siiski suurem osa lavaesisest publikust.

Hoopis paremini haarab rahva kaasa järgmine esineja: USA härrasmees Paul Anka, kellel seostuvad Soomega mälestused tema noorpõlve esinemistest. Anka alustab “Dianaga”, mille sõnad on paljudel publikust peas, nii et mikrofoni rahvasse suunamine kogub tulemuseks kõmiseva ühissaundi, mis on üsnagi esitatava laulu moodi. Anka on väga atraktiivne härra. Tervitab soomlasi tagasijõudmise puhul ning flirdib mõõdutundeliselt publikuga.

Repertuaaris on lood, mida kuulas kunagi minu vanemate põlvkond. Anka enda kirjutatud “Diana” ning “Put Your Head On My Shoulder” on kogu show kõige nostalgiarikkamad lood, neile lisaks keerab Anka isikupäraseks svingiks kogu popmuusika 20. sajandi klassika. Pisut unoloobiliku elegantsiga võtab Anka järgemööda ette Chaplini “Naeru”, Van Haleni “Jumpi”, seejärel Beatles´i, Franc Sinatra, REMi ning quick-stepi rütmi kohandatud Nirvana.

Anka, kellel pole jazziga suurt midagi tegemist, on oma vitaalse ning vahetu olekuga kuulamist ja nägemist igati väärt. Sama arvab ka publik, kes lehvitab Anka noorpõlve fotodega ning pildistab massiliselt.

Pärast pealava kontsertide lõppu, mis saabub poole kümne ringis õhtul, saab publik valida järgmiste võimaluste vahel. Mahukas LP 42-nimelises telgis esinevad järgimööda Clube de Balanco, mis pakub särtsakat pidumuusikat Brasiilia rütmides ning seejärel jazzi hip-hopiga ühte liitev Us3.

Õhtu pöörasemad eksperimendid saavad teoks alternatiivse jazzi jaoks mõeldud Ultra Music Nights laval, mis sel õhtul on free jazziga liidetud vokaalimprovisatsiooni päralt.

Ultra Musicu põnevaim esineja on sel korral avangardjazzi ansambel Speeq, mis presenteerib pöörase eksperimenteerimisoskusega lauljatari Sidsel Endreseni. Inimhääl töötab selles bändis arvestatava lisainstrumendina. Kitarristid pusklevad pillidega, leedi susiseb ja hekseldab sõnu. Tulemus meenutab kurjade vaimude väljaajamist.

Pori teatris saab soovija õhtu jooksul vaadata Victoria Tolstoy Quarteti ning Kurt Rosenwinkeli esinemist, Veikkaus Jazz Clubist aga kostab Ladina-Ameerika tantsurütme kella kaheni öösel.