Pori Jazz: laupäev hea bluusi ja väsimatu hiphopiga

25. juuli 2005

Pori Jazzi peaesineja hiphoppija Lauryn Hill tõi laupäeval Kirjurisse rekordarvu noort publikut. Jazzuhuvilised lõbutsesid samal ajal klubides mõnusa tantsujazziga ning Pori teatris keerukama improvisatsioonilise muusikaga.

Laupäevane, 23. juuli Pori Jazzi programm pakkus sarnaselt varasemate päevadega stiililiselt väga mitmekülgset valikut. Päeva jooksul toimus üle 30 kontserdi, mis hõlmasid nii jazzi, poppi, rocki, bluesi, latinomuusikat kui ka etno- ja klassikalise muusika mõjutustega projekte.

Mari Hiiemäe võtab kokku laupäeval kuuldu-nähtu.

Päeva Kirjurinluoto Arenal alustas Anna-Mari Kähärä Orkester, mis oli ka ainuke soomlaste oma bändi esinemine pealaval. Järgmistena astusid üles Sun Ra Arkestra ning Jonny Lang, kelle esinemisi oli saanud kuulata ka eelmisel õhtul Jazz Centeris väiksemal laval. Õhtut jäi lõpetama popmuusika artist Lauryn Hill, kelle kontserti oli kuulama tulnud üle 20 000 inimese.

Ebatraditsiooniliseks bigbändiks nimetatud Sun Ra Arkestra USA-st pakkus elamusi nii kõrvale kui ka silmale. Tavapärasest bigbändimuusikast eristas neid mängimine elektroonikaga, kohatised kosmilised kiunuvad helid ning äkilised saksofonisööstud.

Sädelevast kangast hõlstid ning peakatted muutsid esinejad, peamiselt üle keskea mustanahalised muusikud ka visuaalselt huvitavaks. Bändi juhtfiguur, energiast pakatav Marshall Allen (81) kasutas saksofoniga vaheldumisi kummalisi arvutihelisid kuuldavale toonud musta seninägemata imepilli, millest paiskunud helid näisid ka teda ennast siiralt lõbustavat. Stiilne välimus, meisterlik eriefekte pakkunud muusika ning hoogne rütm tekitasid poolehoidu.

Bänd seikles läbi svingi ja hard bopi maailma, napsates killukesi etno- ja reggae-muusikast. Free jazzi kaldumist ning muusikalisi eksperimente toetas bändi juurde kuuluv müüt legendaarsest väidetavalt Saturnil sündinud jazzmuusikust suurvesiir Sun Rast, kelle vaimse pärandi edasiarendamisega Sun Ra Arkestra nüüd tegelevatki.

Ameeriklane Jonny Lang jätkas kontserdipäeva bluesmuusikaga. Bluesimaailmas lapstähena 1997. aastal esile kerkinud Jonny Lang, kes on vahepeal ka fank- ja rockmuusikaga katsetanud, astus seekord üles akustilise kvintetiga. Lisaks kitarrile toodi lavale veel mandoliin ja viiul. Vormiliselt küll muutununa jätkati bluesi ja bluesrocki vaimus. Imetlusväärne tundus hingestatus ning pühendumine, kuidas Lang oma lugusid esitas. Noormees elas oma muusikasse sisse, laulis suletud silmil, keskendudes välist efekti taotlemata muusika sõnumile.

Lauryn Hilli esinemine kujunes õhtu kulminatsiooniks. Kuigi kontserdi algus viibis üle poole tunni, ei lasknud publik ennast häirida. Põgus küsitlus publiku hulgas näitas, et Hillile oli panud suuri lootusi. Oli ju Lauryn Hilli nimi välja reklaamitud peaesinejana ning tema nägu vaatas Pori toidupoes isegi piimapakkidelt vastu.

10minutine vihmarops rüütas kogu festivaliterritooriumi vihmakeepide kilesse, kuid publikut tuli aina juurde. Teiste päevade ning varasemate kontsertidega võrreldes oli märgata pisukest publikumuutust. Hilli esinemise ajaks andsid üldmassis tooni nooremaealised, kaineid nägusid jäi üha vähemaks ning üllataval kombel jäi silma arvukalt gaypaare. Hilli esinemine iseenesest ei pakkunud midagi kordumatut. Hip-hop ja soulmuusika, mis tuttav ka tõmmu kaunitari plaatidelt.

Lauryn Hilli kontserdilt siirdus rahvas edasi klubidesse, kus tantsutasid pühapäevaste varaste tundideni James Taylori tuliselt fankinud kvartett ning Louie Vega, kelle erksates pastelsetes sambatoonides klubirütmid panid iseenesest tantsima sajad inimesed, kes olid kogunenud klubisse LP40!. Jazz Centeris läks Pori All Star orkestri esinemise järgselt tantsuks soulbändi Blacknuss rütmikate lugude saatel. Viimased pidulised leidsid kodutee alles uue päeva varavalges, kui ansamblidki juba lahkunud.