Pori Jazz: Puuvillavabrikus möllasid akordionid

22. juuli 2007

Eksperimentaalsele ja omanäolisele jazzile keskendunud Ultra Music Clubi vallutasid 21. juuli õhtul akordionid. Ivo Heinloo paneb hindeks viis pluss.

Kes Pori Jazzil vaid pealava ümbruses viibis, võis sattuda eksiarvamusele, et ainult valju popmuusika tulevärk Poris domineeribki. Kirjurinluoto areeni woodstockilik atmosfäär ja Pori festivali tsentrist pisut eemale jääva Ultra Music Club’i õdus intiimne õhustik on omavahel võrrelduna nagu päev ja öö.

Ultra Music Club’is toimunu lükkas selle ümber. Laupäeva õhtul oli seal üritus koondnimetusega “Accordion Fever”, mis pakkus džässigurmaanidele alternatiivi muudele, valdavalt ülerahvastatud festivalipaikadele. Siduv element erinevate esinejate vahel oli akordion.

Ivo Heinloo sattus 21. juuli õhtul kunagise puuvillavabriku hoonesse kuulama akordioniste Soomest ja Prantsusmaalt ning avastas, et festivali alternatiivse poolega tutvumine kulub vägagi ära.

Kontserdi avalöögi andsid soomlased. Lustakas kolmeliikmeline kollektiiv Pipoka Trio mängis lihtsat ja lõbusat Ladina-Ameerika hõnguga muusikat humoorikas võtmes. Humoorikaks ning eksootilisekski võib pidada ka pillide koosseisu: akordion, tuuba ja kitarr sulasid omavahel kokku suurepäraselt. Eriti paistis trios silma uus Soome akordionitäht Veli Kujala, kellele see oli alles teine esinemine Pori Jazzil, kuid kes juba on oma maa pikkade akordionitraditsioonide jätkajana endale nime teinud.

Ülejäänud osa pikast õhtust sisustasid prantslased. Nii eksperimenteeriva Melosolexi kui ka eri maade folkmuusikat kokku segava Mazalda esinemises oli küllaga energiat ja elurõõmu. Ka soov vabalt improviseerida tõusis tungivalt esile.

Üks efektsemaid momente saabus siis, kui Melosolexi trummar Denis Charolles, taaskord üks Eestis mängimas käinud muusik, valesti ja kõvasti peaaegu punkstiilis laulma hakkas. Muusikaliselt huvitav Mazalda jäi show poolest Melosolexi kõrval lahjaks ja ei intrigeerinud samal määral.

Kui funki ja souli on selle aasta Pori Jazzil sõna otseses mõttes jalaga segada, siis rohkem kui neli tundi kestnud “Accordion Fever” pakkus midagi tunduvalt erinevat ja hinge kosutavat. Viis pluss.