Pori Jazz: Unisevõitu viimane päev pakkus mõnegi pärli

27. juuli 2007

Pori Jazzi viimasel päeval 22. juulil tõdes Ivo Heinloo, et iga peaesineja ei tähenda veel pilgeni rahvast täis kontserdipaiku. Siiski andsid John Scofield-John Medeski, Ziggy Marley ning Blood, Sweat and Tears meeldejääva kontserdi.

Iga peaesineja ei tähenda Poris automaatselt ka pilgeni rahvast täis Kirjurinluotot, tõdes Ivo Heinloo.

Ühelt poolt on see mõistetav, et Pori Jazzi viimane päev juba teatud mõttes pingelangust tähendas, ent teisalt väärinuks Blood, Sweat and Tears kindlasti vähemalt sama palju tähelepanu kui publikumagnetid Steely Dan ja Elvis Costello. Nende inimestega, kes siiski olid pühapäeval kell üks vabaõhuareenile tulnud, tekkis bändil tegelikult väga tugev side ja kontserti nauditi nii siin- kui sealpool lavapiirdeid.

Blood, Sweat and Tearsi ansambli asutajate seas oli näiteks ka legendaarne Bob Dylan, kuid läbi aastakümnete on selle nime alla koondunud erinevaid muusikuid. Praegune koosseis ei ole kindlasti parim, mis bändil olnud on, ent häid muusikuid leiab ka siit.

Olulise osa BS&T kavast moodustas bluus, ent alustati hoopis fusion’i sugemetega. Pea kõik ansambli liikmed said Pori kontserdi käigus soleerida, ses osas jäid enim meelde trummar Andrea Valentini ja bassimees Gary Foote’i etteasted. Kõige energilisema muusiku tiitli pälvis seekord ilmselt kitarrist Dave Gellis, kelle sissevõetud poosid meenutasid suuri võimsaid rokitähti.

Kitarr ja basskitarr lisasid bändi saundile rokilikku tooni ja puhkpillid svingivat rütmi. Ja nagu sellest veel vähe poleks, harrastas vokalist Thomas Connors haaravate palade ettekandmisele lisaks veel ka mingil määral skättimist.

Kirjurinluoto Arenal ei ole tavaliselt kohta väikestele koosseisudele, kui just ei ole tegu maailma absoluutsesse tippu kuuluvate muusikutega. Kaks Johni-nimelist džässmuusikut, klahvpillimängija Medeski ning kitarrist Scofield täitsid pühapäevasel teisel kontserdil lava ära rohkearvulist saatebändi vajamata. Seegi oli kõrgetasemeline kontsert ja pole vähetähtis, et Scofieldi-Medeskit suvatses vaatama tulla ka pühapäeval Poris viibinud Soome president Tarja Halonen, andes sellega märku oma heast muusikalisest maitsest.

Erinevalt paljudest teistest esinejatest, kes üritasid oma kava kokku panna võimalikult mitmekesiselt, tegi Ziggy Marley kogu aeg põhimõtteliselt üht ja sama asja. Tema kontsert kulges, nagu arvata võiski, reggae-rütmis ning tõelised fännid said igal juhul oma elamuse kätte.

Ziggy Marley oligi see, kes muidu pisut unisesse pühapäeva natuke elevust tõi. Bob Marley vanim poeg pälvis hiljuti maailma ühe olulisema tunnustusena Grammy auhinna ning festivalil esitles ta oma tuliuut albumit “Love is My Religion”. Pole vaja lisadagi, et ka Ziggy Marley kontserdi ajal, mis jäi ühtlasi 2007. aasta Pori Jazzi viimaseks kontserdiks suurel laval, tõusis valdav osa lavaesisest publikust pinkidele püsti, et paremini oma lemmikuid näha ja neile kaasa elada.

Kes teab, võib-olla murdus mõni neist pinkidest selle suure melu keskel ka pooleks – kuulu järgi pidavat selliseid asju Pori Jazzil igal aastal vähemalt üks kord ikka juhtuma. Jääb üle vaid loota, et ka järgmise aasta Pori džässifestival pakub sama eredaid hetki ja põhjust eneseunustuseks.