Reede algas festivalil grandioosseima muusikalise vabaõhuetendusega, mille korraldas Urban Sax, 102 muusikust, tantsijast, akrobaadist ja lauljast koosnenud Prantsuse-Soome kollektiiv. Mari Hiiemäe tunnistab, et ei ole varem midagi nii võimsat kohanud.
Urban Sax – suurejoonelisim kostüümidraama Pori Jazzil, võiks kõlada kokkuvõte 22. juuli esimesest kontserdist Kirjurinluoto Arenal, on muusikalist imetegu oma silmaga näinud Mari Hiiemäe veendunud.
Reedese festivalipäeva naelaks oli kahtlemata Urban Saxi grandioosne muusikalavastus pealaval. Prantsusmaalt pärit Urban Sax on välja kasvanud 1970. aastatel Gilbert Artmani elektroonilist rocki viljelnud ühendusest Lard Free. Elektroonilised helid saadavad Urban Saxi siiani. Süngevõitu stiil, sünged sugestiivsed helid.
Urban Saxi esinemised tõotavad alati suurejoonelist vaatemängu. Ligi neljakümnest saksofonist, kahest bassist ning kuuest löökpillimängijast koosnev instrumentaalrühm, mitmekümneliikmeline akrobaatidest, tantsijatest ning taustaliikujatest showgrupp ning spetsiaalselt kujundatud lava oli loodud sügava mulje jätmiseks. Live-esinemistele keskenduv Urban Saxi etendus oli tugevalt visuaalne, muusika ning lavashow moodustasid ühtse terviku.
Oluline roll oli kostüümidel. Lavastuse visuaalne sõnum rõhutas kultuuride, rasside, stiilide ning ajastute kokkusegamisega üksikisiku tähtsusetust. Impersonaalne lähenemine, urbanistlik postmodernism. Keegi pole isiksus, kõik on tillukesed massiivse suundumuse osad, sõltumatult sellest, mis neil seljas on või mis roll neil tervikus kanda on. Laiadesse keskaegsetesse naiste tualettidesse riietatud maskides saksofonistid kõrvuti hõbedaste liibuvates kostüümides akrobaatide ning valgesse riietatud moderntantsijatega moodustasid kireva terviku, mille sees toimus pidev liikumine. Maskide kasutamine lõi omalaadse incognito efekti.
Lisamuljeid pakkusid vaatemängulised elemendid: tõstukitega üles tõstetud akrobaadid, kraanaga publiku peade kohale vinnatud saksofonimängijad, põlevate tõrvikute kasutamine, publiku seast vahekäike mööda lavale lähenenud tantsijad. Efekti püüti suurendada kõikmõeldavate vahenditega, nii et isegi ajutine helipuldist kogemata sündinud kärin võimenduses mõjus taotluslikuna.
Kontserdiaegne ilm muidugi andis omapoolse panuse. Rasked pilved taevas ning hõre vihmasabin lõid sobiva fooni laval toimuvale. Kui lavastusse oli sisse kirjutatud mäng tulega, siis loodus ise lisas sellele vee-elemendi.
Urban Saxi esinemist ei saa käsitleda kontserdina, kuna muusika jäi vaat et tagaplaanile ning rõhk koondus suuresti visuaalsele. Monotoonne massiivne helivool oli osa tervikust. Kolm vibrafoni andsid meloodias ehk rohkemgi tooni kui suur saksofonirühm, mille eesmärk oli laval mõjuda massina. Ühte fraasi paljundati elektrooniliselt lõputu arv kordi. Soleerivad saksofonid, kirev vibrafonimäng ning hiiglaslike rippuvate trummitaldrikute tagumine mahtusid lahedalt üldise suundumuse sisse. Monotoonselt painavat meloodiat võimendas fanaatiline liikumine.
Urban Saxi esinemine oli võimsa ettevalmistusega keerukas ning kahtlemata ka väga kulukas projekt. Festivalipäeva algus kell kolm pealaval oli selle esitamiseks ettevalmistuste mahukuse tõttu ainuvõimalik esinemisaeg, kuigi see oleks sobinud mõnevõrra hilisemale, pimedamale ajale, et etenduse kogu süngus täies mahus esile tuleks. Publik sai igatahes võimsa elamuse.