Pori Jazz: viimase päeva sisustasid jazzikorüfeed

12. august 2011

Enne jazzikorüfeesid astus rahva ette tulevikulootus, kes vastselt tänavuse Pori Jazzi aasta muusikuks kuulutatud – Olli Hirvonen oma kvartetiga. Ladusa ja maitseka mängumaneeriga kitarrist sekkus hiljem ka festivali lõpujämmi, mis kestis järgmise päeva varaste hommikutundideni.

Esialgu aga jõudis pealaval järg Randy Westoni trio kätte. Staažika pianisti ja helilooja asemel tõmbas siiski tähelepanu endale bassist Alex Blake, kelle pillikäsitsemine kohati lausa ahhetama pani.

Jazzi suurimate nimede hulgas teenimatult vähem tuntuks jäänud Blake mängib nimelt kontrabassi peaaegu nagu kitarri, lüües sageli sõrmedega üle mitme keele ja mängides nii bassi akordidena. Fenomenaalne bassist on oma mitmekülgse mängustiiliga ära teeninud hüüdnime „one man rhythm section“ (ühe-mehe-rütmigrupp) ja nii oli ka Randy Weston African Rhythms Trio’s tavapärasest trummikomplektist loobutud.

Kolmanda mehena kuulus triosse löökpillimängija Neil Clarke, kes oma oskusi korduvalt conga-soolodes näitas. Mõistagi sai oma meisterlikkust demonstreerida ka ansambli juht Randy Weston, kelle improvisatsioonid kohati klaverikontserdi mõõtmeisse kasvama kippusid. Nagu selgus, on nii Alex Blake kui Neil Clarke sedasorti muusikud, kes oma soolodele kaasa skätivad, ja nii võtsidki kaks meest publiku kaasa laulma panemise oma õlgadele. Veendunud, et publik on viisi õigesti ära õppinud, jätsid mehed pillid sinnapaika ja kuulajad omapäi lõpulaulu laulma.

Aeg oli loovutada lava järgmistele esinejatele, soome jazzi parimaid poegi ühendavale Kerkko Koskinen Orchestra’le. Omapärase huumorimeelega ansamblijuhi kommentaarid lisasid vürtsi niigi mõnusale ja kaasaegse kõlaga plaadiesitluskontserdile. Tuumakate soolodega esinesid Manuel Dunkel saksofonil, Panu Savolainen vibrafonil ja Jukka Eskola trompetil.

Pühapäevase kontserdipäeva peaesinejaks oli Charles Lloyd New Quartet. Eesti jaoks märgilise tähendusega saksofonisti seismilist publikumenu Tallinna 1967. a. jazzifestivalil, mida nõukogude võim omal ajal kartma lõi, meenutas tänavuse Pori Jazzi eel festivalile pühendatud erinumbris kohalik ajaleht „Porin Sanomat“, küsides, kas vanameister nüüdki samasugust tormi tõsta suudaks.

Torm jäi tulemata, sest taevas oli suviselt selge ja sügavsinine, aga mõnisada pühendunud kuulajat said sellegipoolest vägeva elamuse. Charles Lloyd’i uues kvartetis mängis klaverit Jason Moran, juba auhindadega pärjatud briljantne pianist, kellele iseloomulikuks jooneks vähemalt selle kontserdi põhjal tundus olevat vastandliku muusikalise materjali kõrvutamine samas improvisatsioonis, hõlmates näiteks laulvamaid meloodiaid, rockilikke fraase, kaasaegse süvamuusika mõjusid, blues’i ja ragtime’i.

Tihti käitus ta omaenda soolo suhtes otsekui sämplerina, jättes ühe muusikalise idee sinnapaika, et hoopis teistele radadele põigata, ja tulles siis jälle endise mõttearenduse juurde tagasi, jätkates täpselt sealt, kus enne pooleli jäi. Kõige selle keskel leidis ta mahti vahetevahel ainult vasaku käega klaverit ja samal ajal paremaga tamburiini mängida.

Charles Lloyd ise sekkus muusikasse samuti aegajalt rütmipillidega, sahistades klaveris paiknevate mikrofonide ligiduses maracas‘eid. Tore oli teda mõnede lugudega kaasa tantsimas näha. Saksofoni- ja flöödimängus kristalliseerus tema sõnum kontserdi edenedes üha hõredamateks ja konkreetsemateks fraasideks. Sobiva tribuudina Lloydile täitsid pausi ootamatult täpselt muusikasse kiljuvad kajakad, nii et vanameistrilgi ei jäänud muud üle kui taevasse vaadata ja tänulikult naeratada.

Charles Lloyd’i uue kvarteti etteaste lõpul tõusis publik püsti nagu üks mees ja aplodeeris seistes, Lloyd ise aga saatis rahva sekka õhumusisid. Lisalugu nagu kogu kontsertki harmoneerus täiuslikult suvise pühapäeva meeleoludega, lõpetades festivali pealava programmi helgel ja päikeselisel noodil.