Pori Jazzi eelviimane päev

29. august 2013
MARJE INGEL

Ürgelemendid ja roostevaba raudvara.

Tänavune Pori Jazz sööbis mällu ülivõrdeliste elamustega. Kõrget taset oodatakse ja pakutakse sedavõrd auväärsel festivalil ju niigi, aga kui lisaks ülimale professionaalsusele  juhtub mõnel kontserdil pisike ime ning kontserdi lõpuks leiab kuulaja end maast lahti tõstetuna ja muusika abil ülendatuna või hoopis jõuliste emotsioonide keerisesse paisatuna – siis sedasorti elamused jäävad kauaks meelde, võibolla kogu eluajaks. Aga kõigest järgemööda.

 

 

 

Pori Jazzi eelviimase päeva eredaimad sündmused olid seotud pealava esinejatega. Laupäevase programmi avas jazziveteranidest kooslus The Cookers. Kui see nimi ise kuigi palju ei ütle, siis sama ei kehti ansambli mainekate liikmete kohta.

Trompetist Eddie Henderson on 1970-ndate algul kuulunud Herbie Hancocki sekstetti. Tenorsaksofonist Billy Harper on töötanud koos jazzi suurimate trummarite Art Blakey, Elvin Jonesi ja Max Roachiga ning on olnud kaua seotud arranžeerija Gil Evansiga. Tema album „Black Saint“ (1975) oli samanimelise plaadifirma esimene väljalase ning neli aastat hiljem oli tema plaat “In Europe“ Soul Note’i kaubamärgi avatoodang. Pianist George Cables on koostööd teinud Sonny Rollinsi, Freddie Hubbardi ja Dexter Gordoniga ning olnud Art Pepperi lemmikpianist, puutudes kokku ka Art Blake’i Jazz Messengers’iga, samuti nagu altsaksofoni ja flööti mängiv Donald Harrison. Ansambli teenekaimad liikmed on siiski trummar Billy Hart ja Cecil McBee, kellega koostööd teinud jazzilegendide nimistu hõlmaks juba omaette artikli. Seda kõike arvestades oli pisut kahju „The Cookers’i“ paigutamisest eelviimase festivalipäeva esimeseks esinejaks. Varase kellaaja ning jaheda tuulise ilma tõttu jäi nende etteaste kuulajaskond teenimatult hõredaks ning kontsert tervikuna järgmiste esinejate varju.

Laupäeva üks enim rakkes olnud pealava esinejaid oli Dave Douglas, Jazzkaarelgi käinud trompetist, kes sedapuhku oli kaasa võtnud poeetilise hõnguga kava, lisades koosseisu lauljatar Heather Masse’i. Teiste hümnide ja rahvalaulude seas oli ka ingliskeelsete sõnadega Sibeliuse „Finlandia“, mis oli nii osavasti jazziks rüütatud, et ma seda esialgu ära ei tundnud. Soome publik mõistagi tundis ning andis sellest aplausi ja huilgamisega märku. Stilistiliselt polnud Douglase kontserdi näol tegu siiski mitte jazzihõnguliste traditsionaalidega, vaid jõulise nüüdisjatsuga, mis suurel Kirjurinluoto areenil sugugi lahjemaks ei lahustunud. Instrumentaalkvinteti tehniliselt laitmatu, kuid meeleolult energiline mürgeldamine oleks ehk mõnes kinnises ruumis lausa saali katuse pealt lennutanud. Koosseisu kuues liige, lauljatar Heather Masse ei piirdunud samuti üksnes ilusa häälega meloodiate laulmisega, vaid improviseeris ka veidi folgilikus võtmes, lähendades vahemaad rahvalaulude ning keeruka instrumentaaljazzi vahel.

Pärast kontserti võisid soovijad liituda Dave Douglasega ajakirja JazzTimes poolt läbiviidaval avalikul pimetestil, kus Ashley Kahn pakkus talle kuulata teistelt trompetistidelt kogutud helinäiteid. Pori Satakunna muuseumis kahe jazziasjatundja seltsis veedetud tund kujunes meeldivaks ja harivaks vestlusringiks, kuhu oleks tahtnud kauemakski jääda.

Kirjurinluoto suurel laval jätkus aga programm järsu pöördega ajas tagasi: esmalt Level 42 vunki andva bassi juhatusel 1980-ndatesse, seejärel veelgi kaugemale, 1960-ndate keskpaika ulatuva karjääri ja karuse karismaga Eric Burdoni heatujulisse seltskonda. Vihmahooge trotsides ja kilekeepide lehvides võis tantsida The Animalsi saatel ja kaasa laulda Burdoniga, kes, tõsi küll, improviseeris laulusõnu kohapeal vastavalt tujule ja asjaoludele. Roostevaba rokkar hoidis oma vettpidava muhedusega ka kõigi teiste meeleolu üleval, olles oma 72 eluaastaga küll Kirjurinluoto vanim esineja, aga andes vitaalsusega noorematele silmad ette.

Aga isegi Eric Burdoni seltsis pole maa peal seistes veega märjaks saamine kuigi meeliülendav viis ürgelementidega kohtumiseks. Õnneks tõid järgmised lavale astujad kaasa tule, mis mitte ainult ei soojendanud, vaid sütitas kõiki tantsima. Earth, Wind & Fire oli Pori Jazzil käinud juba 1997. aastal. Nüüdki oli koosseisu muutustele vaatamata laval kolm liiget algrivistusest, sealhulgas esilaulja Philip Bailey, kelle hääl ei ole aastatega raasugi vananenud. Kui ta oma vokaalimprovisatsioonis tsiteeris jazzistandardit „Over the rainbow“, tundus, nagu oleksingi juba vikerkaare teises otsas muinasjutumaal. Nii kaunis hääl tuleks kuulutada rahvuslikuks aardeks.

Ürgelemendid ja inimvõimete imed ära nähtud ja kuuldud, tundus juba, et festivalile võiks punkti panna – kusagil on ju inimvõimete vastuvõtu piir, kust alates iga järgnev elamus vaid lahjendab eelmist ega ületa seda. Nii jätsin tol õhtul festivali suuruselt teisele lavale minemata, sest sealne muusikavalik olnuks stilistiliselt äsjakuuldule lähedane. Suundusin hoopis Pori teatrisse, kus mu saabumise hetkel toimuv oli Kirjurinluoto peaareeni möllust erinev nagu öö päevast – teeneka rootsi jazzpianisti Bobo Stensoni soolokontsert oli mõtlik ja kargelt klassikahõngune.

Mõni aeg hiljem kiirgas samal laval lausa rokilikku energiat soome pianismi rahvuslik aare Iiro Rantala. Õigupoolest oli tegu ACTi plaadifirma artiste ühendava supertrioga, kuhu lisaks Rantalale kuulusid veel Lars Danielsson kontrabassil ja Wolfgang Haffner trummidel. Vaimustunud publik aplodeeris muusikuile püsti seistes. Sama trio esines järgmisel päeval ka peaareeni vabaõhulaval, kuid mulle tundus, et Pori teatri kontserdil oli nende sünergia kontsentreeritum ning värskem.

Pori teatri black boxis tembutas samal ajal kooslus nimega Mopo, kuhu kuulus ka baritonsaksofonist Linda Fredriksson, keda olin silmanud Ricky-Tick Big Bandi ridades. Veidra trio instrumentaariumisse kuulusid veel kontrabass ja trummikomplekt, parmupill ja mõned häälekad mänguasjad. Mopo esinemist oli kohati lausa raske tõsiselt võtta, sest nad nautisid ka ise silmnähtavalt oma vigurdamisi. Kava lõpunumbris näiteks pitsitati heli tekitamise eesmärgil mängunotsusid.

Õhtut lõpetavaks kontserdiks ühendasid varem esinenud Mâäk ja Mopo oma jõud. Ühiskontserdi viimane pala „viidi massidesse“ – muusikud sammusid publikusse ja igaüks neist otsis endale kellegi, kellega instrumendi vahendusel suhelda või suhestuda. Juhtus sedagi, et mõni kuulaja tõmbas pea kartlikult õlgade vahele.

Ühiskoosluse plaanidesse kuulus ka „Ultra music nights“ programmi 10. aastapäeva tähistamine, mis sisaldas üllatust – hoogsa teose kulminatsioonihetkel tõmmati lava kõrval veel üks eesriie eest, ning selle tagant ilmus nähtavale ennastunustavalt raudvoodi pulkadel trummeldav programmi produtsent Charles Gil ise. Ka Eestis artistide vahendajana tegutsev Gil põhjendas oma kaasalöömist koosseisu suurendamise vajadusega: kuna „Ultra music nights“ programm sai 10-aastaseks, aga laval oli kokku 9 muusikut, tuli temal ühe puudujääva muusiku aset täita.