Pori Jazzi finaal

05. september 2013
MARJE INGEL

Koguperepäev pealaval ning lõpujämm jazzilokaalides. 

Tänavune Pori Jazz sööbis mällu ülivõrdeliste elamustega. Kõrget taset oodatakse ja pakutakse sedavõrd auväärsel festivalil ju niigi, aga kui lisaks ülimale professionaalsusele  juhtub mõnel kontserdil pisike ime ning kontserdi lõpuks leiab kuulaja end maast lahti tõstetuna ja muusika abil ülendatuna või hoopis jõuliste emotsioonide keerisesse paisatuna – siis sedasorti elamused jäävad kauaks meelde, võibolla kogu eluajaks. Aga kõigest järgemööda.

 

 

 

Igal asjal on oma algus ja ots. Pori Jazzi ots on kaugemalt külla sõitnud muusikanautijale viimasel päeval kahetsusväärselt selgesti näha: ööbimispaigad suletakse juba pärastlõunal ning jazzitänava letid pakitakse õhtuks kokku. Muusikagurmaanile erilisi hõrgutisi pakkunud Pori teatri black box  lõpetab samuti oma tegevuse juba laupäeva õhtul ega ava pühapäeval enam uksi. Siiski leidub viimase päeva kavas midagi, mis on varemgi meelitanud paigale jääma ning tegi seegi kord tasa festivali hääbumise tunnistajaks oleku nukruse – festivali lõpu jämmisessioonid, jazzi A ja O.

Aga enne seda täitis päeva pealava üsna jazzikauge kava. Kell 13 soojendas rahva üles folgilikku pop-rocki viljelev soome duo Eva & Manu, nende järel tuli uuesti lavale eelmisel õhtul teatrisaalis rahvast hullutanud Iiro Rantala supertrio, kes hiljem plaadileti juures ohtralt autogramme jagas. ACTi plaadifirma artistidest trio Rantala-Danielsson-Haffner oligi viimase päeva pealava programmi ainus jazzirosin.

Kolmandana astus areenile kaks aastat tagasi Jazzkaare avaartistideks kutsutud, kuid viimasel hetkel loobuma pidanud paar Amadou & Mariam. Maailmamuusika mõjus meeltele ja ihudele vabastavalt, peagi täitus muru tantsisklevate või koguni hundiratast viskavate kuulajatega, kes olid valmis vastu hõikama ka duo prantsusekeelsetele tervitustele, kuigi nad ei pruukinud nende sisust aru saada.

Kirjurinluoto areenil tõmbas festivali otsad kokku oma 50. lavajuubelit tähistav Vesa-Matti Loiri. Teda ümbritsev noorematest muusikutest kaaskond pakkus teenekale meelelahutajale tehniliselt laitmatu tausta ja lasi kuuldavale ühe briljantse soolo teise järel. Mõne uue või uuemaks kohendatud tekstiga oli välja tulnud ka juubilar, teiste seas kõlas Joe Zawinuli kuulsa „Birdlandi“ soomekeelne versioon. Nukker laul „Albatrossi“ oli pianist Lenni-Kalle Taipale seades kasvatatud dramaatilise rock-pop-suurteose mõõtmeteni ning kujunes kontserdi üheks kõrghetkeks.

Kui Kirjurinluotol hakkas kuulajaskonna lahkudes askeldama koristusmeeskond, ootas jazzisõpra ees õhtu põnevaim osa – jämmisessioonid. Esmalt suundusin aiajämmile, kus aastast aastasse on osalenud Toivo Unt, seekord esindas aga eestlasi lisaks Undile ka noor altsaksofonist Aleksander Paal. Nagu jämmil ikka, vaheldus selgi korral pillimeeste koosseis ning aeg-ajalt võttis kontrabassi enda hoolde Pori Jazzi kauaaegne pealik Jyrki Kangas. Tema kohta tõdeti lõpupressikonverentsil kiitvalt, et festivali juhi kohalt taandumise järel on tal jäänud rohkem aega pillimängu harjutamiseks. Kas suurema ajavaru või aastatepikkuse kogemuse toel, aga vanameister tõestas taas kord, et on endiselt heas hoos. Aleksander Paalil (keda Jyrki Kangas vahepeal naljatamisi Alexander von Schlippenbachina esitles) võttis enda nö. soojaks mängimine veidi aega, seejärel lõi ta jämmil kaasa võrdsena võrdsete seas. Üks tema säravamaid sooritusi oli duos soome tenorsaksofonisti Jari Perkiömäkiga.

Lavalt käis läbi veel hulk nooremaid ja vanemaid muusikuid, aga minu jaoks kujunes õhtuste jämmide üllatustäheks leedu lauljatar Laura Budreckytė. Noore areneva artistina polnud tema sooritused küll veatud, kuid vaieldamatult on tegu äärmiselt originaalse andega, kes kombineerib oma interpretatsioonides võtteid eri ajastutest ja stiilidest. Ühe õhtu jooksul kuulsin teda nii Louis Armstrongi moodi häält käristamas, trummariga võidu kartmatult biitboksimas kui ka Marilyn Monroe moodi sensuaalset tihedat vibraatot kasutamas. Tooksin temalt esile kaks kontrastset, aga võrdselt täiuslikku esitust: laulu „Summertime“ kaasaegses versioonis kombineeris ta oma vokaalsoolos biitboksi ja räppi, pisut hiljem laulis aga ballaadi „The days of wine and roses“ laitmatus vanakooli stiilis. Jään ootama võimalust teda edaspidigi kuulata, põnev oleks jälgida, kuidas ta oma seinast seina ulatuvad oskused ühtseks omanäoliseks stiiliks sulatab. Loodan väga, et ta saavutab ka laiema tuntuse.

Lõpetuseks veidi statistikat. Tänavu 48. korda toimunud Pori Jazzil andsid 130 ansamblit kokku 800 esinejaga üle 60 kontserdi, millest 24 olid tasuta, ülejäänutele müüdi ligi 50 000 piletit. Pori Jazz on popp, selles ei ole kohalkäinuna võimalik kahelda.