Pori Jazzi teine päev: stiilide paljususe virvarr

10. august 2011

Kaasaegse maailmamuusikaga kostitas järgmine esineja ansambel Ojos de Brujo. Ilm polnud nende esinemiseks küll kõige soodsam ja pilvealuses rõskuses ei mõjunud nende kirev flamenco fusion nii sütitavana kui päikselisema ilma korral. Bändi muusikud olid siiski kõrgel tasemel: klahvpillide taga seisnud Carlos Sarduy tõmbas otsekui varrukast nagu muuseas välja trompeti, räppar Maxwell Wright mängis vajadusel cajon’i ja muid löökpille, taustalaulja Susana Medina oli tegelikult flamenkotantsija, ning basskitarrist Javi Martin näitas oma improviseerimisoskust ulatuslikes soolodes. Lauljatar Marina „La Canillas“ Abad mõistis lisaks flamenko-pärasele laulustiilile samuti räppida, lisaks on ta ansambli sisukate ja terava sõnumiga laulutekstide autor. Ansamblisse kuulus ka flamenko-kitarrist Daniel Lopez, kellele oma võimete demonstreerimiseks kontserdil samuti spetsiaalselt aega eraldati.

Uskumatult erinevate muusikaliste elementide ühtesulatamine õnnestub ansamblil nagu võluväel – ja nõidus võibki siin mängus olla, sest „Ojos de brujo“ tähendab tõlkes võluri või meesnõia silmi. Publiku hulgas leidus mitmeid, kes kaasa tantsisid, ilmselt olid nood flamenkot õppinud. Laiaulatuslikumat kaasaelamist polnud siiski kahjuks märgata. Ehk on bändi poolt kokku keedetav muusikaline nõiajook paljude jaoks liiga kange ja vürtsikas.

Pärast maailmamuusika elamust jätkus Kirjurinluoto kava soulilaulja Aloe Blacc’iga, kelle meeldiv hääl end kuulama veenis ja pealaval esinemise õigust kinnitas. Blacc’i hitt „I need a dollar“ meelitas publikugi kaasa laulma.

Pori teatris oli end sisse seadnud Jeff „Tain“ Watts’i kvartett. Mängiti trummarist ansamblijuhi enda lugusid ja seadeid, näiteks kanti ette Björki „107 steps“ filmi „Tantsija pimeduses“ muusikast. Mainitud pala oli küll töötluse tõttu raske ära tunda, seevastu jäi paremini meelde Watts’i viimase plaadi nimilugu „Family“, mille helge põhiolemuse David Kikoski klaverisoolo kaunilt esile tõi.

Kõige põnevamaks esinemispaigaks osutus aga ka sellel õhtul Pori teatri black box. Seekordne programm kandis nimetust „Ultra Chamber Adventures“. Enim õigustas üldpealkirja kooslus Barry Guy kontrabassil, Maya Homburger viiulil ja soomlane Janne Tuomi löökpillidel.

Tollest triost omakorda tõmbas kuulaja tähelepanu eelkõige Barry Guy meisterlikkus pillivaldamisel ja tema erilised mänguvõtted. Näiteks asetas ta korduvalt keelte vahele pika pulga, mille otsad kummaltki poolt kontrabassi kaugele turritasid, ja pani pulga hooga vastu keeli pendeldama. Selle tulemuseks olid rütmiliselt korduvad noodid, mida käsi vabaks jättev võte lasi täiendada vastavalt vajadusele kas poognaga või sõrmedega mängides, luues nii mulje interpreedist, kellel on mitu kätt.

Harva kohtab ka interpreedi käteosavuse ja helilooja mõttelennu sedavõrd õnnelikku ühendust. Ühe eredama näitena Barry Guy helilooja-talendist jäi meelde miniatuuride komplekt „5 fizzles“, mis lasi kontrabassil säriseda kord praepanni või säraküünla sarnaselt, siis aga sääsena piniseda. „Dakryon“ oli aga ulatuslikum kompositsioon, kestes kokku paarkümmend minutit ja hõlmates viidet XVI sajandi inglise helilooja John Dowlandi loomingule. Siin kasutas Guy ka salvestust, kust hõljuvad ebamaised helid ulatusid nii esitajaid kui kuulajaid puudutama – samal moel nagu Dowlandi hingus meid üle sajandite puudutas.

Pealava järel suuruselt teises kontserdipaigas LP46! esines südaöö paiku Robert Glasper Experiment koos Lupe Fiasco’ga. Fiasco osutus nimele vaatamata väga heaks esinejaks, kes publikuga kohe ühise keele leidis. Käigupealt improviseeritud ühiskonnakriitilistele räpp-avaldustele lisaks oskas Fiasco suurepäraselt laulda ja tema sütitav etteaste pani kaasa mõtlema ja kaasa elama ka need, kes ehk muidu hip hopi tulisemate austajate hulka ei kuulunud.

Tol päeval võis Pori linnas kohata veel palju eri päritolu artiste Soomest Ladina-Ameerikani, lisaks arutati Jazzitänava ääres sellegi üle, kuhu muusika-ajakirjandus teel on, ja kas keegi enam muusikakriitikuid vajabki. Paratamatult ei saanud aga ühe inimese kõrv kõikjale ulatuda ja nii jäi palju põnevat kuulmata ja nägemata.