Postimees: Kristjan Randalu otse Manhattanilt

25. märts 2009

Hedvig Hanson intervjueerib pianist Kristjan Randalut, kellel ilmub märtsi lõpus uus plaat “Desde Manhattan”. Loe Postimehest.

Maailmanimega ja maailmakodanikust džässpianist Kristjan Randalu esitleb neil päevil Saksamaal uut albumit «Desde Manhattan». Kristjan Randalu sõnastab oma arusaama muusikast nii: «Tõe hetk on ikka ja jälle järgmine noot.» Plaadil mängib rahvusvaheline ja mainekas seltskond muusikuid.

Eesti Muusikaauhindade jagamisel äsja aasta džässartisti preemia saanud Hedvig Hanson vestles Saksamaal viibiva Eesti ühe tuntuma pianistiga e-posti vahendusel.

Uue plaadi «Desde Manhattan» (hispaania keeles «Otse Manhattanilt») kaanel oled uhkes üksinduses keset New Yorki, taustaks Manhattani pilvelõhkujad. Kas plaadi nimi on valitud atraktiivsuse pärast, viitamaks džässmuusika ja multikultuursuse metropolile, või on sel veel muu tähendus?
Mul oli paar aastat tagasi kontsert Madridis. Plakatid olid üleval ja nime alla oli lisatud «Desde Manhattan» – see paistis neile positiivne näitaja olevat. Kuna muusika sel plaadil on sündinud seoses New Yorgiga, oli selle nime valik loogiline lahendus. Ja suur osa sellest linnast räägib niikuinii ainult hispaania keelt; eriti nendes rajoonides, kus ma elukoha leidsin.

Plaati kuulates ja pealkirjade järgi otsustades võiks öelda, et mõjutused on tulnud mujaltki kui Manhattanilt. Näiteks unistuslik-maaliline «Rignana», see on hoopis külake Itaalias.
Rignana on eriline koht poolel teel Firenzest Sienasse Toscanas. Sattusin sinna sõprade soovitusel ja sellest siis sündis see lugu – pärast muljete läbiseedimist Manhattanil. Ainus konkreetse NY päritoluga lugu on ainus džässistandard plaadil, «Anthropology».

Kirjelda oma ansamblikaaslasi.
Antonio Miguel (kontrabass) on Hispaaniast. Me kohtusime New Yorgis, kus ühes teises projektis koos osalesime. Antonio on ääretult ustav – isiklikus ja muusikalises mõttes, mis on tema pilli ja selle rolli puhul hea omadus. Temale saab loota. Ta tunnetab, mida muusika just teatud hetkel vajab ja lisab siis selle elemendi.
Stephan Braun (tšello) elab Berliinis. Tema pillikäsitlus ja mänguviis on ainulaadsed. Tema käes on see pill vahel bass, siis kitarr või hoopis löökpill, siis jälle meloodiainstrument. Kombineerides kõiki neid võimalusi veel erinevate elektrooniliste efektidega, tekivad mitmekesised kõlamaailmad.
Bodek Janke (löökpillid) on Poolast, pooleldi on tema juured aga Kasahstanist. Tema isiksust ja mängustiili on raske piiritleda – ta kasutab kõikvõimalikke stiile, kultuure ja värve, tõlkides need oma keelde trummidel. Juba mõned aastad on ta samuti New Yorgis kodus.

Loe täispikkuses intervjuud Postimehest.