Postimees: Kristjan Randalu tipp on kätte jõudnud

19. mai 2009

19. mai Postimehes arvustab Hedvig Hanson Kristjan Randalu uut plaati “Desde Manhattan”.

19. aprillil Postimehes ilmunud arvustuse autor on Hedvig Hanson.

Kui hea on hakata kuulama plaati ilma eelarvamusteta ja siis üllatuda – sellist meeleolukat muusikalist virvarri poleks osanud ettegi kujutada! Pole mõtet üritada seda eklektikat määratleda – Kristjan Randalu ansambel justkui mängiks endale, nautides musitseerimist kõrgemal tasemel, neid ei piira stiilid, aeg ega ruum.

Esimene pala Randalult «Rignana» mõjub unistuslikuna. Nagu romanss, kus klaver ja tšello maalivad pilti Itaalia külakesest. Teema on nii kaasakiskuv, laulev, ja hetkel, kui bänd vaikib ning mängima jääb vaid klaver, varieerides teemat ülipuhta ja helgena, on tunne, justkui astuksid ise neid Rignana teid mööda. See klaveri sotto voce – vaikne hääl – ongi selle pala tuum, tasane mõtiskelu, elamine hetkes.

Sarnane meeleolu kordub palas «Stiller Beobachter», mis on jutustus vaiksest kõrvaltvaatajast, kes astub välja üldisest saginast, et näha maailma teise nurga alt. Et süveneda iseendasse. Taas nõtke ja meeldejääv meloodiajoonis, need kaks pala suudavad luua kujutelmi ja sobiksid suurepäraselt filmimuusikaks.

Aga see ei ole mitte ainult plaat unistajatele. Kaugel sellest. Randalu muusikalist täpsust, teravust, mõistlikkust arvestades ei satu te tema muusikas arvatavasti iial hetkele, mil muusika muutub liiga magusaks. Isegi tundeline pala säilitab kainuse ja vormitäpsuse.

Ses suhtes võiks Randalut võrrelda Raveliga – viljeldes romantilist ja impressionistlikku muusikat, mis rajas teed jazz’ile, armastas ta ometi klassikalise muusika ranget vormi ja täpsust. Randalu mitmekülgsus teebki temast nii huvitava muusiku, kelle mängulaadi on raske määratleda – kord on ta lausa puritaanlik, siis jälle vaba ja tundeline.

Tema palas «Hinken» avaldub suurepäraselt pianisti haritus, tehniline täius ja matemaatiline mõtlemine.

Loe edasi ajalehest Postimees.