Publik: Mai Agan on leidnud oma saundi

21. aprill 2013

NO99 jazzklubi intiimses ja mõnusas õhkkonnas esitles Mai Agan 20. aprillil oma debüütplaati “Luv”. Kontserdi elujõuline rütmika ja laupäeva õhtule kohaselt kelmikas energia panid ka publiku särama. Kuulajate esimesed muljed toob lugejani Emilie Toomela.

Armastusest selle eri vormides inspireeritud debüütplaat “Luv” kätkeb endas nii tähisööl kirjutatud armastuslaulu elule, sünnipäevapala maailma parimale vanatädile ja loomulikult ka romantilise armastuse igatsevaid noote. Esitluskontsertide sarja viimane kontsert oli omamoodi viimane piisk edukarikasse enne suurt pingelanguse ja järelemõtlemise aega.

Bändiliikmete soojad pilguvahetused laval ja Mai Agana kitarriõpetaja Raul Vaigla ning teiste tema lähedaste inimeste kohalolek publiku seas tegid õhkkonna intiimseks ja mõnusaks. Läbi Mai muhedate sõnavõttude saavutas publik vahetu kontakti esinejatega. Esialgu veidi õrnem, kuid üha enam enesekindlam ja väljendusrikkam noor basskitarrimängija näitas oma oskusi kõige paremast küljest.

Kitarrimäng ja mahlakad saksofonihelid kõlasid eriliselt hästi kokku. Klaverimängija selge ja südamlik esitus ning trummide ühtne helitaust sulatasid esituse virtuoossemad hetked ladusaks tervikuks. Kontserdi elujõuline rütmika ja laupäevaõhtule kohaselt kelmikas energia panid ka publiku särama. Kuulajad olid tähelepanelikud ja ei hoidnud ennast tagasi – plaksutati rõõmuga iga vaimustavama momendi ja meisterlikuma soolo järel.

Raul Vaigla, bassimängija ja Mai õpetaja: Suurepärane elamus! Olen jälginud Mai arengut, alates sellest, kui ta Otsakoolis õppis ja Skurup’isse õppima läks. Eelmine aasta käis ta Tudengijazzil, siis oli ta pigem üliõpilane. Nüüd on ta aga täiesti küps lavapersoon, kes võib väga hästi oma muusikat inimestele edasi anda. Nagu ta ka ise ütles – ta on leidnud selle oma sound’i, mida on väga nauditav kuulata. Ütlesin talle juba enne plaadi saamist, et see on ikka ülimalt oluline, kes sinu ümber mängivad. Ma olen väga rahul temaga kui kontserdikuulaja ja ka pedagoogina, kuigi enam ei ole meil sellist õpilase ja õpetaja suhet, nüüd me oleme kolleegid. Väga positiivne ja hea kontsert.

Margus Alviste, bassimängija ja Mai basskitarri meister: Eestis on vähe muusikuid, kellest tuleb sellist särtsu ja energiat. Mai on huvitav tüüp. Olles selline pisike naine, suudab ta ometi bassiga genereerida energiavoolu, mis rahvast mõjutab. Kihvtid ja tugevad muusikud tema kõrval toetavad tema muusikat. Kokkuvõttes – väga lahe!

Grete Nellis, üliõpilane: Muhe atmosfäär, mõnus meeleolu. Mida edasi, seda paremaks tunnetus läks. Mõnede lugude puhul tahaks ehk veidi rohkem oma knihvitamist kuulda ja näha. See tagaotsitud “oma heli” ei ole võib-olla veel päris kindlalt pihus. Aga igal juhul võiks neile soovida veel rohkem energiat, julgust, jõudu ja teatud nahaalsust, et endast tõepoolest täiesti kustumatu mälestus jätta!

Anonüümseks jääda soovinud hooandja, kes toetas Mai debüütplaadi valmimist: Emotsioon on ülev, väga kihvt kontsert oli. Kartsin seda kontserti natuke, sest ei olnud kindel, mida oodata, aga minu meelest oli veel ägedam, kui loota oskasin! Mai on nii armas, äge, osav ja vahetu ja tal on suurepärane huumorimeel. Lisaks kirjutab ta väga ilusat muusikat.

Roland Salupere, üliõpilane: Mulle meeldis väga see, et kontsert oli hästi tasakaalustatud. Energeetiline vahekord oli ballaadilike ja funky‘mate lugude vahel paigas. Esimene kontserdi pool keskendus pigem saksofoni ja kitarri dialoogile. Lisaks näitas Mai Agan enda virtuooslikkust. Teine pool oli minu arvates tugevam, kuna bänd oli end lahti mänginud. Rõhk oli rohkem klaveril ja basskitarril ning õhkkond intiimsem. “362” oli minu meelest kõige parem kompositsioon. Üldiselt oli rütmiline ülesehitus väga ühtlane ja kontsert hea energiaga.

Teater NO99 Jazziklubi, 20. aprill 2013 kell 22:00
MaiGroup

Koosseis:
Mai Agan – basskitarr ja helilooja
Björn Arkö – saksofon
Rasmus Lindelöw – klaver
Calle Stålenbring – kitarr
Jonathan Lundberg – trummid