Kontserdikaja: Publik: Marc Ducret´ trio ajas segadusse

22. oktoober 2007

21. oktoobril andis prantsuse kitarrivirtuoos Marc Ducret oma trioga Kumus tõelise pikselöögilaengu. Publik oli hämmingus, tõdes Mari Hiiemäe.

Marc Ducret´ trio ajas segadusse kuulajad, kes olid kõrvad ette valmistanud pisut mõistusepärasemate helideahelate tarvis, kui Kumu auditooriumi kontserdil kõlama hakkasid. Free- ning modernse suuna hindajaile oli aga kontsert võrreldav hoolega lihvitud kalliskiviga.

Lavale tuleb Marc Ducret´ trio, algab kunstnikutöö. Kitarristi kaaslasteks on trummar Eric Echampard ja kontrabassist Bruno Chevillon. Kolm asjameest seisavad rammusas vaikuses, millele nad kolmekesi kuju plaanivad voolima hakata. Mitte niisama, vaid pillidega. Vaikus vingerdab ja viskleb, hiilib mööda öömustaks värvitud põrandanurki, kuni leiab pelgupaiga kuulatama peatunud publikumi tähelepanelikes meeltes. Käib nõiajaht vaikusele, kuid nõida pole keegi näinud. Aimatud vaid.

Ducret piitsutab pilli, et kiiremini jälile jõuda, Echampard jagab õiglast karistust trummidele, Chevillon ronib sõrmedega heliredelitest üles-alla. Kiiremini ja kiiremini keerleb maailm, kuni otsitu saab leitud. Vastus kõikidele küsimustele, algus ja ots. Ei kao vaikus kusagile, kuigi teda on ärritatud nii trummipõrina kui kitarripininaga. Pärast kiiret klaperjahti on ta igas hetkes jälle tagasi. Kahe pala vahel. Loo eri osade vahel. Kahe takti vahel.

Inimene, kel jagub tähelepanu seda tagaajamist teraselt kuulata, leiab otsitu iseeneses. Vaikus saab maalitud tema sisse. Läbi muusika, läbi kontserdi. Hing on rahul.
Aplaus meistritele.

Publiku muljeid kogus Mari Hiiemäe.

Kristel (25), arst:“Emotsioonid on nii värsked veel. Kõige rohkem mind üllatas, kuidas igast viimasestki noodist võeti kõik, mis võtta andis. Ükskõik kui lihtsat viisijuppi nad ka ei mänginud, nende esitus oli ikka super. Igaühel oli oma erinev roll, ei saagi öelda, et oleksin ühte neist kuulanud kui teisi. Ilus koostöö.”

Kristel (20), jurist:“Ma ei oska seda kirjeldada. See oli nii segane. Mul oli esimene kord seda triot kuulata. Improvisatsioonid olid ehk liiga vaiksed. Oleksin rajumat ja pöörasemat esitust oodanud.”

Saima (53), kunstiõpetaja:“Tekitas sügavaid emotsioone. Tundus nii kindel ja konkreetne ja selles oli ühtaegu nii palju vabadust. Ducret jäi loomulikult silma erilisemana, tema miimika ja esinemine oli põnev. Kogu nende esinemiskultuur oli hästi mällusööbiv. Praegu olen nende muusika mõju all, siiamaani veel natuke segane. Tahtsin teisest väljapääsust välja hakata trügima, suunataju oli läinud.
Vahepeal oli selline tunne, et paneks lihtsalt silmad kinni ja kuulaks, aga kuna esinejaid oli nii huvitav vaadata, siis ei saanud silmi ka kinni panna.”

Jaak Johanson, muusik:“Olen selliste gruppide puhul alati imestanud, kuidas nad jaksavad sellist muusikat teha. Kust neil see impulss pärit on, mis ajab neid muusikat niimoodi dekonstrueerima. Kuna mulle endale on see asi väga võõras, siis on mul vahel huvitav sellesse nina pista. Siia esinemispaika sobisid nad pigem väga hästi, pime laboratoorium ja kuiv akustika. Küljest ära midagi ei võetud, selles mõttes on kõik hästi. Ma käisin tegelikult siin hoopis saali spioneerimas, kuna peame ise siin detsembris kontserdi tegema. Sedasorti kontsertidele ma eriti palju ei satu.”

Mati (56), ettevõtja: “Sain elamuse. Kõik olid virtuoosid. Vaatasin järgemööda kõiki muusikuid. Selline hard-jazz minu jaoks.”

Mari (30), Jazzkaar.ee reporter:“Ma olen ammune Ducret` fänn ja nautisin kontserti tõeliselt. Mitte keegi publikust ei öelnud mulle aga samalaadseid sõnu, nagu mulle see kontsert mõjus. Paistis, et inimesed ei osanud selle emotsiooniga lihtsalt midagi pihta hakata, mille nad siit said.

Nii palju kommentaarist keeldujaid, kui selle kontserdi järel, pole ühelgi teisel kontserdil mulle ette sattunud. Publiku hulgas oli pigem mossis näoga plikasid, kelle kutid olid panuse vale kaardi peale pannud ja tüdruku romantika ettekäändel valesse kohta tirinud.

Mulle näib, et Ducret´ trio teeb puhtalt isiklikku muusikat, mida ei saagi kellegagi jagada. Kui neid kuulates on pool enda seest täidetud ootustega kõrvalistujale, mitte lavale, siis lähebki pool kaduma.

Eks mõtted ja assotsiatsioonid, mis kuulajas kontserdi jooksul tekivad, ole igaühe sees juba enne olemas. Mõni esitaja suudab neid lihtsalt intensiivsemalt esile tuua kui teine. Minu jaoks oli see väga suure visualiseerimisvõimalusega muusika. Kohati südamlik, kohati ärev muusika, mis liikus vaikuse ja lärmi vahel niivõrd seinast seina, et pani kord meenuma laviinid ning kohe seejärel sääsepinina. See, mis kõlas, oli lihtsalt väga-väga lummav.

Kolmel mehel oli täpselt tasakaalustatud muusikatunnetus. Keegi ei pidanud rapsima, et ennast muusikuna tõestada. Iga heli voolas paika nii loomulikult nagu oleks kolme mängija asemel üks. Delikaatne, intelligentne ja rabav muusika minu jaoks.”

Marc Ducret´ trio
21. oktoober kell 17.00 Kumu auditoriumis
Koosseis:
Marc Ducret, kitarr
Bruno Chevillon, kontrabass
Eric Echampard, trumm