Kontserdikaja: Pühapäev: Lloyd vaimustas taaskord Eesti publikut

25. aprill 2005

24. aprilli jahedal, kuid päikeselisel õhtupoolikul astus Kaarli kirikus üles tänavuse Jazzkaare peaesineja, Eesti publikule juba 67. aastast tuntud saksofonist ning flöödimängija Charles Lloyd USA-st.

Jazzkaare peaesineja Charles Lloyd Quartet meelestas positiivselt nii noori kui vanu. Kirikus pingialuseid silmitsedes võis nii näha nii mõndagi jalapaari salaja rütmi kaasa löömas. Pärast üle Kaarli Puiestee liikudes sai pahaaimamatult pealt kuulatud seda, kuidas noor naine oma mehele ütles „Oli ju hea kontsert?” Mees vastas: „Jube hea kontsert oli. Ei ole lausa sõnu!”

Kontserdil kõlanud muusika oli mahe ning kõikjale ulatuv. Neljaliikmeline bänd mängis nii tehnilisi oskusi proovile panevat jazz-repertuaari kui ka ajas ning ruumis kaugeleviivaid meditatsioonilisi improvisatsioone.

Kontserdipubliku arvamusi käisid küsimas Jazzkaare veebi reporterid Miina Mälgand, Grete Soosalu, Mari Hiiemäe, Georg Brinkmann ja Helen Oja.

Valter Ojakäär:”Kontsert võttis sõnatuks. Kuulsin Lloydi nüüdseks juba neljandat korda. Kogu esitus oli terviklik, lugude vahel polnud pause, kogu esitus oli justkui sümfoonia. Kaks noormeest kuulasid minu kõrval suu ammuli, pärast ütlesin ka Lloydile endale, et mitte kõik noored pole tänapäeval tümpsu peal, mille peale oli ta väga õnnelik.”

Mirjam Tally, helilooja ning muusikaajakirjanik: “Olen sõnatu, tegemist oli transilaadse kogemusega.”

Raivo (53), insener: “Kontsert oli väga hea. Eriti meeldisid taustaansambli muusikud. Kuulsin Lloydi ka möödunud korral, arvan, et tänane kontsert oli kindlapeale parem.”

Alvin (20), üliõpilane:“Kontserdi tarbeks oleks võinud olla intiimsem õhkkond, mida Kaarli kirik ei pakkunud. Akustikast tekkinud peegeldus oli nõnda tugev, et imestan, kuidas trummar rütmis suutis püsida.”

Ellen (50), raamatupidaja:“Meeldis väga, eriti meeldisid bassimängija, trummar ning pianist.”

Vanem naisterahvas:”Kontrabassi mängija jättis kõige parema mulje, sest ta oli nii meeldiv!”

Anne (32), töötav tudeng ja Tiina (31) riigiametnik:”Kontsert oli mõnusalt rahustav, oli näha, et inimesed tõesti nautisid seda. Eriti meeldis, et improvisatsioonil oli suur osa. Mitmeaastane mängukogemus on teinud neist tõeliselt nauditava grupi. Koha valik oli omamoodi, kuid ei pidanud pettuma. Me oleme suured Jazzkaare fännid ning Charles Lloyd´i kuulasime esimest korda, kuid ta jättis sügava mulje. Väga positiivne elamus.”

Eve (46), teenindaja: „Suurepärane. Kõik oli väga dünaamiline ning pillide tämber oli vapustav. Loomingulisus pani imestama. Kuid kõige hämmastavam oli see, et igal solistil oli võimalus anda endast parim ning ennast tõestada. Kõik see andiski kokku super tulemuse.”

Noorem neiu: „Olen rahul. Käisin Lloyd’i kuulamas ka tol korral 97. aastal. Tol korral oli mul temaga väga tore kokkupuude, kui käisin laval talle lilli viimas. Ta oli meeletult tundeline isegi tänusõnad lille eest tulid väriseval häälel. Siis tundus see kontsert kuidagi eriliselt tähtis ja seda suurkuju Lloyd’i sai väga oodatud, kuna õppisin just sel aja ise saksofoni. Ka tänane esitus oli väga-väga hea!”

Mats (22), tudeng: „Olen päris palju, just viimasel ajal kuulanud ta plaate, siit täna sain kõigele eelnevale Charles Lloydiga minu jaoks seostuvale nagu katuse peale. Iseloomustuseks ütleksin, et äärmine professionaalsus, elegantsus, taktitundelisus. Et midagi sellist vist korda saata peab endas sees valitsema täielik tasakaal ja ilu. Jään seda kauaks mäletama – mega nelik!”

Karl (52), endine muusikaõpetaja: „Jõudsin kuulama kahjuks vaid viimaseid lugusid, aga kuulsin, et ega alguses ja keskel mängitud lood olid võrdlemisi sarnased kõik. Oleksin oodanud ehk veidi midagi mitmekülgsemat. Mida ma aga väga lootsin kuulda oli midagi klassikalisemat, midagi mis oleks paremini piiritletud.
Mind ennast köidabki just kõige paremini see piiritletus. Lloyd aga viljeles pigem free-jazzi, kus improviseeritakse kui kaugele tahes, piire pole seatud. Kahjuks ma eelnevatel siin toimunud Charles Lloyd’i kontserditel ei käinud, küll aga nägin hiljem televiisoris 67. aasta esinemisest klippe. Ka plaate olen kuulanud ja üldse temaga end kursis hoidnud.
Mida hästi märkasin, olid vanuselised iseärasused. Tol 67.aasta esinemisel oli ta ikka noor ja kõik elu paistis teise vinkli alt. Nüüd aga meeleolud vaheldunud. Niipalju oleneb ju muusikat tehes hetke-emotsioonidest ja arusaamadest, mõtetest. Muusik peab suutma panna kõik läbielatu ühte muusikalisesse fraasi. Elus on kõige tähtsamad mõtted. Kas keegi teab, kuidas mõte alguse saab?”

Raul: „Bändil oli meeletult hea koostöö ning tehniline tase, kuid kõige enam paistis silma see, kui hästi muusikud tajusid kunstilist tervikut. Kogu koosseis sai justkui platsi keskel kokku, tulemus oli ühtlane ja küpse. Kõik oli õiges kohas, näiteks aktsendid – klaverisoolo ajal mängis trummar välja täpselt samad rõhud kui pianistki. Kontserdil vahepeal häiris kaja, mis summutas bassihelid ühtlaseks massiks.”

Indrek (18), õpilane: „Lloydi poolt kõlanud muusika oli väga sügav. Seda on lausa raske sõnadesse panna.”

Erik (17) ja Rostislav (18), õpilased Kohtla-Järvelt: „Tänane kontsert oli meie jaoks esimene kord olla Jazzkaarel ning oleme väga rahul, et olime siin. Kindlasti tuleme varsti jälle. Jazzi vallas oleme suhteliselt võhikud ning küllap kõigest, mida Charles Lloyd soovis kuulajatele edasi anda me aru ei saanud, kuid peale tänast mõistame seda muusikat kindlasti paremini. Kontsert oli tõeline emotsionaalne elamus.”

Proua Schults: “Ma peaksin siis igast loost eraldi rääkima, aga praegu ei ole prille kaasas. Aga jah, Lloyd on suurim lemmik. Ta on ikka tõeline virtuoos, kui peenelt ta nii paljusid pille valdab. Aga ma nüüd lähen küsin sellele pildile (näitab fotot, kus härra ja proua Schults on jäädvustatud 1997. aastal Lloydiga koos. Lloyd hoiab fotol omakorda pilti, kus on näha 1967. aasta kohtumine) autogrammi. Heinrich, sa räägi edasi, sa tead seda ju palju paremini.”

Heinrich Schults (81), Lloydi 1967. aasta esinemise organisaator:”1967. aastal toimus siin rahvusvaheline jazzfestival. Esinesid 40-50 kollektiivi. Oi, siin oli eestlasi, venelasi, lätlasi, leedukaid ja rootslasi. Kogu festival oli kõrgtasemeline ja korraldatud väga kenasti, mingeid äpardusi ei juhtunud, lehed kirjutasid sündmusest hästi. Mind lasti ainult Kultuuriosakonna juhataja koha pealt lahti, Käbin oli maruvihane, et ma ameerika jazzi siia tõin. Lloyd esines nii kaua, et ta enam tõesti ei jaksanud, inimesed aplodeerisid 20 minutit. Rahvas nõudis veel ja veel. Lõpus oli suures puhvetis pidu. Ja praegu on tore, et kõik mäletavad seda. Mind ikka tervitatakse linnatänavatel, et “näe, dzässifestivali kuningas läheb”.”

Rein Lang, justiitsminister:”Lloyd on vapustavalt andekas, kuid ta ei kuulu minu top 10 hulka. Samas sain emotsiooni, sest ta on väga heas vormis ja muutub järjest paremaks. Koosseis oli suurepärane, trummar veel eriline pärl.”

Tiit, vanemapoolne elektroonikainsener, amatöörsaksofonist:”Vapustav saksofonist, vaatasin ja ootasin, millal hakkab mängima sopransaksi. Ta kasutas ju eri pille. Flöödil on saksofoni võtted, saksimängijal on kõige kergem flööti mängida, arvatakse, et klarnetit, aga tegelikult hoopis flööti. Ma mängin ise kodus. Pillimehe haigus on tõsine haigus, hullem kui gripp.

Lloydi saks ajab karvad turri, tekitab külmavärinaid. See on lihtsalt nii hästi mängitud. Tookord (eelmisel Eestis käimisel) olid tal vähe lõbusamad lood, nüüd ta teeb natuke liiga aeglast, isegi uinutavat muusikat, aga see ei tähenda ju, et see oleks halb. Bändiga oli hea tiimitöö, ülesanded olid õnnestunult jagatud, kõik oli hästi tasakaalus. Bassimees oli lihtsalt vapustav. Jazz on momendikunst, igal kontserdil tekib uus kvaliteet, selline unikaalne moment.”

Marina (48), kontoritöötaja. Lahkus enne lisalugusid, ootas ukse taga abikaasat järele:”Ma istusin nii taga, 20. reas. Midagi ei näinud, ei, elamust polnud. Abikaasa väga tahtis tulla, sellepärast tulime. Jazzmuusikat ma muidu kuulan küll, tänagi lähen veel Veskit kuulama, aga Lloyd oli küll pettumus. Ei, nad on vaieldamatult profid, tahaks plaati osta, et kodus kuulata, aga sellelt kontserdilt ei saanud midagi erilist.”

Saima, keskealine proua koos kaasaga:”Kahjuks väike pettumus. Jazzkontsert peaks elama ja sütitama, aga saksimees on vanaks jäänud. Oleks tahtnud teda näha siis, kui nad esimest korda siin käisid. Kontserdi valisime nime järgi, tulime spetsiaalselt Lloydi pärast, aga jah, väike pettumus. Teised kolm olid tasemel, aga saks kahjuks… Muidu kuulame ikka jazzi ja oleks hea, kui Jazzkaar ikka kestaks.”

Avo (54), jazzisõber, kitarrimängija:”Tead, siis kui mina olin veel väike poiss, käisin nii kaheksandas klassis, käisin mina teda kuulamas. Olin vaimustuses. Tema mäng, see on isiklik, temalik, klassikaline jazz ei ole niisugune. Selliseid pillimehi ei ole. Ta on tõsine jazzimees. Tehku ta aeglast või tehku kiiret, tal tiksub niisugune rütmitunne pidevalt sees. See haaras mind siis ja haarab ka praegu.”

Maiu (42), muusikaõpetaja:”Puhkpillide käsitsus on suurepärane. Arvan, et see vahepeal oli Tiibeti oboe. Hästi mõnusad mahedad saundid. Ansamblitunnetus oli ka muidugi tasemel. Meil olid head kohad, täitsa ees, emotsioon jõudis täielikult kohale.”

Ülle:”Teadsin täpselt, mida tulin kuulama, mul on kõik plaadid olemas. Kõige võimsam elamus Jazzkaarel. Sain kogu elamuse kätte.”