Kontserdikaja: Quadro Nuevo lummas Tartu publiku

17. mai 2008

14. mail lõpetas ansambel Quadro Nuevo Kevadjazzi kontserdiseeria Tartus Athena keskuses.

Jazzihooaja kuulutas Tartus, nagu Tallinnaski, ametlikult lõppenuks Saksa jazzmuusika pärl Quadro Nuevo, kes andis imetabase kontserdi täismajale 14. mail Athena keskuses.

Muljeid vahendab Helene Urva.

Esialgu jäi publik pisut staatiliseks, nagu Tartu kontserditel võrreldes Tallinna omadega sageli juhtub, kuid tasapisi tugevnes kontakt nii esinejate endi kui ka saali ja bändi vahel, ning kontsert kogus tuure. Harjumuspäratu oli vaheaeg kahe seti vahel, kuid sellest tulenevalt oli kogu kava ka väga pikk (ligi kolm tundi), mitmekesine ja põnev: Balkani ja Süüria rütmidest jazziklassikani, bossast-tangost rahvamuusika tõlgendusteni.

Vastavalt kava sisule varieerus ka vorm. Kontrabassimängija läks aeg-ajalt sujuvalt üle löökpillidele, akordionist vibrandeonile ning üleüldse suutsid muusikud jätta mulje, et võivad erilise vaevata suurepärasel tasemel mängida ükskõik millist laval vedelevat pilli.

Rahva rõõmuks oli klarnetist-saksofonist M. Francel üsna jutukas ning andis lisainfot instrumentaalpalade sisule. „Vahel meilt küsitakse, et miks me mängime tangot, me oleme ju sakslased, aga kujutage ette – näiteks Ameerikas on suuri orkestreid, kes mängivad Euroopa muusikat, mängivad Pärti ja Brahmsi, Beethoovenit ja isegi Mozartit… Ma arvan, et me tohime mängida tangot, kuigi me pole Argentiinast. Meile lihtsalt väga meeldib tango.“ Samuti jutustati oma bussist, kelle nimi on Ferdinand ning kes muusikuid kontsertreisidele veab, Ferdinandi auks esitati ka temanimeline lugu.

Ühe tuntud Balkani viisi esitamise järel seletas Francel, et kui Türklased Osmani impeeriumi oleks Ida-Euroopasse laiendanud Viini võitmisega, oleks meil praegu OU ehk Osmanic Union (vastandudest EU-le) ning see sama viis oleks tavaline Euroopa rahvalaul.

Lisaks kirglikele tangodele Argentiinast ning müstilistele Süüria folgielementidele esitati ka äärmiselt rahulikke ja välja peetud piano pianissimos palu, nende seas “Ruhe Hans” (ehk publiku abiga tõlgituna Vaikne Jaan) D. D. Lowka sulest, pisut bossat, kus ootamatult hea skättimisega jäi kõrvu kontrabassimängija ning kava viimane lugu – unistav viis Firenzest. Loomulikult tehti ka šõud – kaheksal käel vibrandeonil mõõkade tantsu esitades, omavahel instrumente vahetades, rääkimata lugematutest väiksematest nüanssidest.

Saksa Kultuurikeskuse abiga Eestisse kutsutud kollektiiv sobis ideaalselt jazzihooaja lõpetuseks, sest oma mitmekesisuses iseloomustasid nad väga hästi kogu jazzi põnevat olemust ja jätsid publiku igatsema uusi elamusi Jazzkaarelt.

Publik arvas nii:

Riina (24), tudeng: „Alguses ei saanud kontsert kuidagi moodi vedama. Oleks oodanud võib-olla temperamentsemat värki, aga lõpuks hakkas juba tulema ja publikuga tekkis kontakt. Alguses oli tunne, et jääb kaugeks ega jõua kohale, mida nad öelda tahavad. Et kui nüüd võrrelda Villu Veskiga, siis tema muusika jõuab natuke sügavamale, aga Quadro Nuevo muusika on minu jaoks natuke rohkem pinnavirvendus. Mind natuke häirib vaheaeg, nagu kommerts tuli vahele, tavaliselt müüakse plaate kontserdi lõpus.“

Angela (50), loomeinimene: „Veski on parem. Käisime alles kuulamas teda, läheb rohkem hinge. Natuke leige, mõne koha pealt venitavad palju. Kontrabassimees meeldis.“

Urmas (54): „Kõik on virtuoosid, eriti see kontrabassimees, aga ka klarnetimees – kõik – kidramees samuti. Palju päikest, kaduvust: kurbus, eksole – kõik kaob! Väga hea energia, kõik on tasakaalus. Eriti virtuoosne bassklarneti soolo. Särav, hea, hele ja harmooniline muusika. Eriti meeldis, et ta oli selline etnojazz.“

Liina (22), meditsinitudeng: „Päris huvitav oli, mulle meeldis vaheldusrikkus – läks hästi vaikseks ja siis olid väga suured improd ja siis hooline algus ja uuesti tagasitulemine. Ka see, kuidas pinget kruvitakse. Mulle alguses tundus, et nad ei saa hästi minema, elasid sisse. Kolmanda loo pealt läks paremaks. Omavahel kontakti saavutamiseks on neil ka vaja sisse elada. Klarnetimängija ja kontrabassimängija läksid kõige enam hinge.“

Elen (21), bioloogiatudeng: „Väga-väga lahe kontsert. Akordion ausalt öeldes üllatas väga, ei uskunud, et akordioniga nii ägedaid asju saab teha. Miks nad panid meid toolidele istuma? Ei saanud tantsida, oleks väga tahtnud, oleks väga äge olnud… See on liiga lahe, inimesed peaksid seda ise nägema. Minu lemmik oli see lokkis peaga akordionimängija.“

Annika (21), bioloogiatudeng: „Lugesin sellest kontserdist kuskilt kuulutuse pealt, pillikombinatsioon tundus huvitav ja päev sobis, selle pärast tulingi. Ma ei oska sõnadesse panna seda, mis mulle meeldis. Minul olid silmad rohkem kinni ja ma läksin oma unistuste maailma, mis on ka väga hea koht ja kuhu ei ole aega eriti minna.“

Malle, Tartu Saksa kultuuriinstituudi juhataja: „Fantastiline! Niivõrd palju nüansse, et olen vaimustatud. Peab ütlema, et see oli see, mis ma ootasin, ma olin väga palju kuulnud temast, et ta on hea ja ta oligi. Mulle meeldis kõikide muusikute juures väga see, et nad ise muusikat nautisid ja et nad olid emotsionaalselt sõbralikud – see ühendab publikuga ja tõi meeleolu juurde. Aga kindlasti oli väga hea ka muusika kvaliteet, mida nad tegid.“

Henrik (25), üliõpilane: „Mulle väga meeldis muusika sisse minna. Pärast rasket päeva nagu täna on jazz tavaliselt minu jaoks liiga rahutu, aga täna tegi see kontsert mu õhtu imeliseks. Mul on hea meel, et tulin.“

Ülle, hambaarst: „See oli hästi tore ja soe kontsert, vastas täiesti ootustele. Minu arust see programm oli suhteliselt erinev nii et ka mõtted, mis tekkisid olid erinevad. Selline hea äralendamine!“

Jaan (60),: „Väga tore oli ja väga erinev kava oli kokku pandud. Üllatav oli just algus ja bass-saksofoni soolo.“

Liina (37), reisibüroo töötaja: „Kontsert meeldis väga. Ma ei olnud sellest grupist varem midagi kuulnud, aga see, mis ma internetist lugesin ja see mida nad pakkusid vastas küll ootustele. See nauding, millega inimesed mängisid, meeldis kõige enam. Ja see jääb ilmselt inimestele ka kõige enam meelde.“

Kaie, nõustaja: „Me oleme sõnatud ja keeletud ja üldse niivõrd tundeid täis, et sõnu ei oskagi praegu teha! Ma just ütlesin oma õele, et see ei ole küll sellest, et pole viimasel ajal väga tihti kontsertidel käinud, see tuleb ikka sellest, et kontsert oli tõeliselt võrratu. See kokku töötamine ja sulandumine. Blondid mehed… Võrratu naeratusega, kordumatu naeratusega! Aga tegelikult igaüks. Välimuse poolest siiski oma kalevipojalikkusega kontrabassimängija. Me ei saa aru, kuidas me siia sattusime, see peab üks suur käsi oleme, kes meid äripäeval siia tõi. Tõeline vedamine! Publik oli küll väga erinev, ma ei tea, mis see keskmine iga võis olla, oli vanu ja keskealisi, väga kummaline…“

Helju, pensionär: „Ülim elamus, ütleksin tõesti! Ma olen suur muusikaarmastaja. Minul on suur positiivne suhtumine Saksa kultuuri ja kui oli kuulda, et Saksa Kultuuriinstituut organiseerib kontserti, siis tundus selle taga olevat midagi, mis meie ealistele inimestele on meeldiv. Meieaegsetele oli üldiselt Saksa muusika lähedasem kui praegu on Inglise muusika. Sel ajal oli Saksa muusika väga armas, eks see tõigi siia ja sellepärast oli ka suur elamus. Kergeid saksa keelseid lauseid sattus ka jutu vahele, väga meeldiv oli kuulda. Ja täiesti võimekuse piiril.“

Enn, pensionär: „Tulime suure heameelega. Oi, mis siin rääkida! Nii võimas värk! Kohe teine tunne on sees. Milleks inimesed – mehed – võimelised on. Mehed ei ole ju nii hakkajad, aga need olid küll väevad mehed. Väga tore.“

Mihkel (22), geograafia tudeng: „Ma lugesin hästi natuke ja pealiskaudselt nende kohta enne, et tango ja värki tuleb ja 2000 kontserti on andnud, nii et ma ei teadnud eriti midagi enne kui ma tulin. Ja üldse – ma käisin esimest korda sellisel jazzi kontserdil, varem ei ole käinud. Ma olen Põlvast, sellepärast, Põlvas meil ei ole selliseid üritusi. Põlvas meil käivad ka bändid, aga teised bändid. Ükskord ma olin Nexuse kontserdil, see oli väga äge, ma olin esireas, ma sain katsuda ühte Nexuse tüdrukut… Aga täna – minu arust oli kõigis nende lugudes mingi omamoodi nukker toon – võib-olla mulle tundus ainult ja eriti tõi selle bändi tumedama poole välja akordionimängija. Samas tema vastand oli jällegi see kontrabassimängija. Ma teadsin, et ta on selline teistusugune ja lõpuks ta hakkaski laulma seda pudikeeles laulu (vihjab D. D. Lowka bossa skätile), siis ta lõpus paljastas ennast, mida oligi arvata, et ta selline on. Kitarrimängija oli kõige silmapaistmatum mingil määral, aga samas ta oli selline väga hea taust. Siis ma märkasin seda, et sellel akordionimängijal oli see teine pill, mis oli peenikese toruga, mida ta puhus ja klahvid olid ka küljes (bandoneon). Eks nad kõik elasid hästi sellesse muusikasse sisse ja nautisid sisse ja ise nautisid seda, aga kui oli üks kurb koht, kus ta ise ei pidanud hetkel mängima, siis ta hoidis seda teist pilli, mitte akordionit, nagu oma last. Ta ei mänginud, aga suu oli vastu huulikut ja silitas seda pilli ja vaatas vaikselt maha. Ja kui kitarrimees tegi soolot, siis ta läks lava taha ja istus oma akordioniga lava nurgas, pea oli akordioni peal ja hoidis seda akordionit nagu suurt varandust. See juba näitab, kuidas nad sellesse muusikasse ise suhtuvad ka, et see tuleb hästi hingest. Minule tundus, et igas loos oli väikene tango rütm, aga see ongi natuke nagu nukker, minu jaoks vähemalt.“