Quatuor IxI pakkus rafineeritud kõrgkultuuri

08. oktoober 2006

Oktoobri alguses esines Eestis omanäoline keelpillikvartett Quatuor IxI Prantsusmaalt, mängides keerdkäiguliselt mitmekihilisi jazzimprovisatsioone. Loe, mida koges Kanuti Gildi saalis kontserdil Ivo Heinloo.

Võiks arvata, et kui laval on ühekorraga kaks viiulit, vioola ja tšello, siis saab kuulma midagi harjumuspärast ja klassitsistlikult ilutsevat. Aga ei midagi taolist – Quatuor IxI veetles 4. oktoobri õhtul Kanuti Gildi saalis viibinuid moodsa helikeelega ning ei teinud oma kontserdiga ühtegi järeleandmist. Prantsuse keelpillikvartett esines koosseisus Regis Huby – viiul, Irene Lecoq – viiul, Guillaume Roy – vioola, Alain Grange – tšello ning külalisena Veli Kujala – akordion.

Kuulamas käis Ivo Heinloo.

Alguses olid vaid neli tühja tooli puust laval. Ootusärev publik ajaloolises, kõrgete seintega saalis, kus iga väiksemgi krabin, nagin, köhatus jääb õhku kõlama. Ning esinejad seinte taga oma instrumente häälde seadmas.

Ja siis see algas. Ei tea kust voolasid välja erinevad helid, liitusid ja lahknesid, ilmusid ja kadusid taas. Vahel väljusid hoopiski inimliku taju piiridest ja siirdusid teispoolsusesse. Ning kogu selle aja kätkesid endas tohutult vabadust ja tõlgendusvõimalusi. Õhk sai täis maitsekaid ebakõlasid. Prantsuse kvarteti mäng publiku vastuvõtutasandiga oli peen ja rafineeritud. Ja kui rääkida semiootika keeles, siis järgmiste elementide ennustatavus minimaalne.

Quatuor IxI koos kontserdi keskel liitunud soome akordionisti Veli Kujalaga tõi publikuni muusika, milles see, kes loodab jõuda rütmi jälile, leiab eest vaid peensusteni arendatud meloodiad. Kahtlemata avaneks kavasse kuulunud originaalsed kompositsioonid täielikult ilmselt alles peale põhjalikumat süvenemist, võib-olla isegi kolme- või neljakordset kuulamist.

Quatuor IxI eksperimenteeriv unenäolisus võib meeldida ja võib ka mitte meeldida. Ent see haarab jäägitult endasse. Nähtagu temas siis ängistust, vabanemist või kes teab mida veel.