Quintessence

28. juuni 2003

“Räägi vähem, kuula rohkem”, manitseb plaadi pealkiri. Soomlaste uus jätsukas pop-eksport haarab souli pehmuse ja trip-hop’i aegluse ning segustab selle chilliva jazzmuusika õhustikuga.

Aegluubis gruuviv soul ja harmooniakäigud, mille lisavarjundid annavad põhjust jazzist rääkimiseks. Samasugust sisendusjõulist, kuid maskuliinsemat jätsivat souli kuuleb näiteks laulva poeedi Gil Scott-Heroni plaatidel. Quintessence on soome muusika uus ekspordiartikkel. Vähemalt nõnda loodetakse, kuna nad on suutnud äratada tähelepanu ka väljaspool oma kodumaad.
Tegemist on erinevates gruppides mängivate noorte pillimeestega. Klahvpillimängija Tuomo Prättälä ja trompetist Verneri Pohjola mängivad ansamblis Ilmiliekki. Prättäläl on oma ansambel MP4. Teine trompetist Jukka Eskola tiirutab mööda maailma NuSpirit Helsinki, Jimi Tenori ja Nicole Willisi ansamblite püsiliikmena. Trummari Mikko Kaakkuriniemi kontosse kuulub vaba fusion-jazz kitarrist Mikko Ilvanaise grupis Free Control.
Bassi mängib plaadil Heikki Laine ja kitarri Aki Haarala, kes koolitust saanud Los Angeleses ja Londonis. Laulja Emma Saarikoski paberid ütlevad, et ta on häält teinud sellistes ansamblites ja projektides ja tegelastega nagu Sami Saari, Giant Robot, Fintelligents ja Kapasitettiyksikö. Samuti on ta teinud külalisesinemisi Don Johnson Big Bandiga. Räpilõikude hääl kuulub Don Johnson Big Bandi mehele Tommy Lindgrenile.
“Talk Less, Listen More” on Quintessence’i teine plaat. Esimene oli EP “White Light”, mis tekitas kerget kohinat mõjukate briti DJ-de ringis, nende seas ka Gilles Peterson.
Plaadi fookus püsib siiski laulja Emma Salokoski uinutavalt libiseval häälel. See on üles võetud kaugelt ning kõlab kui baaris taustal kõlavast raadiost. Sisuliselt ongi Quintessence muusika taustaheli, kuid niisugune taustaheli, mida on tähelepanelikul jälgijal võimalik nautides kuulata terava kõrvaga. Hääle ümber moodustatud helikangas kulgeb ühtlase lindina, kuid selle lõimed ja mustrid vahetuvad pidevalt, vihjetega 90ndatel tuttavaks kuuldud klišeedele, kusjuures kolme kümnendi vanune psühhedeelne soul moodustab sellele soliidse vundamendi. Tervik on nii maitsekas, et puudub võimalus näidata näpuga, ja öelda, et Quintessence on oma muusika otse kusagilt pihta pannud.
Niisugused on uue aja mikstuursed originaalid. Matkimist ja teisendamist on nii popis kui jazzis olnud kõigil kümnenditel, kuid mitte kunagi pole olnud samaaegselt ringleva erisuguse muusika hulk nii suur. Sellele vastavalt on detailides kirevamad ka praegusaja loovad jäljendused, mida muusikud fänlikult kokku mängivad. Loomulik, et pillimees ammutab sealt, kuhu kutsub tema hing ning kuulaja otsib samastusi tuttava ja varemkuulduga.
Quintessence ongi üks niisuguseid praeguse kuulajapõlvkonna maitsepeegeldusi, mis paneb peeglisse souli pehmuse ja trip-hop’i aegluse, aeglase funk’i ja atmosfääriliselt biitiva nu-jazz’i. Virtuaalne miksermasin segustab selle chilliva jazzmuusika õhustikuga. Ideaalne taustamuusika üksi või kaksi kuulamiseks eraldi maailmades. Paradoks? Nii see on küllap mõeldudki. See on tänapäev.