Raamatu kangelane on Stan Getz

03. märts 2003

Stan Getz tõi 1960ndatel Lääne Bossa Nova ja laulu «The Girl Form Ipanema». Aga temast on kirjutatud vaid kaks raamatut.

Praegune aeg soosib 50ndate West Coast Jazz’i üht kangelast Stan Getzi (1927-1991). Saksofonistist räägitakse ja kirjutatakse ning tema tegusid uuritakse luubiga. Üheks põhjuseks on kindlasti fakt, et just Getz oli 60ndate alguses Bossa Nova maaletooja Läänes. Bossa on praegu taas suurelt in, seega on moes ka Getz.
Huvitav ja imelik, et kuni viimase ajani oli palju kiidetud saksofonistist saadaval ainult üks biograafiline raamat – Donald L. Maggini kirjutatud «Stan Getz: A Life In Jazz». Uus ja nii mõnegi arvamuse kohaselt parem raamat on «Stan Getz: Nobody Else But Me», mille autoriks Dave Gelly.
Gelly on inglise jazzikriitik ja ka ise tenorsaksofonist. Tema sõnum on lühike – «Getz ei muutnud jazzmuusika palet», kuigi paljud järelehüüded on seda suuresõnaliselt väitnud. Dave Gelly väidab, et Getzi teened sisalduvad kahe juba varem algatatud liini edasi arendamises. Esimene neist on Lester Youngi poolt saavutatu tenorsaksofonil ning teine Bossa Nova populariseerimine jazzizhanrina. Veel väidab autor, et Getz oli küll isikupärane muusik, kuid ta ei kõnelenud kellegi teise kui iseenda nimel. Seega üks isekas mees, kes ometi ju mõjutas midagi.
«Stan Getz: Nobody Else But Me» on 175 lehekülge paks ja kenasti kujundatud raamat. Ei pääse seegi mööda Getzi metsikust elustiilist, autoõnnetusest, uimastiskandaalidest ja muusika talumatust kergusest. Ka mitte Stan Getzi kaunist saksofonitoonist.