Rabih Abou-Khalil

28. oktoober 2003

Oud-virtuoos koos Euroopa muusikutega – maailmsed ristumised, araabia liitub jazzi kaudu vana maailma ääremuusikatega.

Araabia ja Euroopa muusika järjekordne kohtumispunkt kõlab Rabih Abou-Khalili plaadil “Morton’s Foot”, mis on ühtaegu sädelevalt virtuooslik, mänguliselt lõbus ja emotsiooniküllaselt mõtisklev. Oma panuse annavad nimekad itaalia ja prantsuse jazzmuusikud, kellel oma muusika traditsiooni asi nii käe sees kui mõtteis. Tulemus on huvitav sulam. Avalugu “Ma muse m’ abuse” juhatabki kuulaja tantsisklevasse maailma, kus püsitul-rütmilisel viisil liituvad araabia kõlailm ja rütmid balkani sulatuskatel ja Euroopa ääremaade muusika.
Multikultuursus on üks tänapäeva loosungeid, mis teeb nii ettevaatlikuks kui ka innustab. Viimastel aastatel on toimunud järsk huvi kasv araabialiku mõtteilma vastu ja sellest pole jäänud puutumata ka oudimängija Rabih Abou-Kalil, kes pärit küll Liibanonist, kuid elanud suurema osa oma loominguliselt viljakast elust Saksamaal Münhenis. Ta on saanud korraliku lääne muusika hariduse (õppis flööti), kuid sellest hoopis hoolsamalt on Abou-Khalil süvenenud araabia kunstmuusika peensustesse, eesmärgiga tuua seda Euroopasse kujul, mis ei tekitaks vastuvõtutõrkeid Vana Maailma inimestes, kelle kõrvaharjumised on teistsugused.
Münhenis baseeruv plaadifirma Enja on Rabih Abou-Khalili muusikat dokumenteerinud hoolsasti ning aidanud sellesse mõõdukal moel pikkida jazzi. Sellel tegevusel on tulemusi. Khalili nimi ja muusika on tuntud. Isegi nii tuntud, et kui teledokumentalistidel on vaja mõne muusiku kommentaari ida ja lääne helikunsti sulandamiste kohta, siis kiputakse asjatundja sõna sekka võtma ikka temalt.
46-aastane Rabih Abou Khalil on oma poole miljoni müüdud plaadiga tegijamees nii maailmamuusika kui jazzi mõõtmes. 1999 sai ta Saksamaa kõige olulisema jazzmuusikutele mõeldud heliplaadiauhinna ning 2002 omistasid saksa jazzikriitikud talle aupreemia, mida võiks võrrelda Grammy-auhinna elutöö eest saadava tunnustusega. Ta on koos musitseerinud nii Kronos Quarteti kui Alxender Balanescu kvartetiga, tema koostööpartnerite seas on selliseid jazzmuusika omapäraseid suurkujusid nagu trompetist Kenny Wheeler, saksofonimängija Charlie Mariano või perkussionist Glen Velez. Viimased kaks on silma paistnud just improvisatsioonilise ja stiliseeritud maailmamuusika vallas.
Khalil on intervjuudes kurtnud, et sünnimaal Liibanonis peetakse tema muusikat liiga traditsioonikaugeks. Kuid ta on ennast lohutanud mõttega, et tänase loominguga rajatakse homseid traditsioone.
Lisaks Rabih Abou-Khalilile mängivad plaadil Gabriele Mirabassi (klarnet), Luciano (akordion), Gavino Murgia (laul), Michel Godard (tuuba), Jarrod Cagwin (trummid). Võrreldes Khalili eelmiste plaatidega on olulisim muutus Gavino Murgia sügav bassihääl. Sardiinia vokaalitraditsioonile toetuv laulja pakub nii tiibetlikke tõrrehäälseid jörinaid kui ülehelihäälset virtuooslikku hääleliikumist. Plaadi nimilugu “Morton’s Foot” näitab tema laulu parimast ja eriti huvitavast küljest. Rikkalik hääletämber, meisterlik häälevalitsemine, fantaasiarikas nüansseerimine. Perkussionisti Jarrod Cagwini mängu tasub kuulata samuti hoolikalt. Tema põimib oma mängu paljude kultuuride rütme ja kõlamustreid.
Gabriele Mirabassi ja Michel Godard on tuntud mehed nii Enja plaatidel kui Euroopa jazziareenil üldse. Itaallase soravat klarnetimängu kuuleb siin üpris palju, samuti Godardi mitmekesist tuubamängu. Just Godard annab plaadile helgelt mängulise huumoritooni ja loob teistele musitseerimiseks soliidse tausta, paneb iseäraliku funkiga liikuma rütmid. Meditatiivne “Il ritorno del languore” esitleb solistidene kahasse nii Mirabassit kui Rabih-Abou Khalili. Viimase oud ja struktureeritud improvisatsioonid on kuulamisväärsus omaette. Tõeline meister oma pillil, sulandaja-virtuoos, kes toetub küll pilli mitme tuhande aastasele ajaloole ja traditsioonile, kuid liidab sellesse palju isikupärast.
Mida tähendab lobotoomia loos “Lobotomie mi baba lu”, võib igaüks ise oletada, kui kuulab Gavino Murgia ja Michel Godardi basside sädelevat ühisliikumist. Paneb muigama, ei jäta ükskõikseks. Samas sisendab imetlust muusikute suhtes, kes nõnda oskavad ja suudavad.
Muu muusikalise naljatluse kõrval eristub meditatiivne-tundeküllane “Il Sospiro”, kus soleerib taas Rabih Abou Khalil ise.
Punkti paneb kümnesekundiline kanakaagutus ja naer, mis eelnenud tõsidusekübemed tühistada püüab. Nagu polekski miskit olulist. Kuid midagi siiski on.

Lood plaadil:

1. Ma muse m’ abuse (06:26)
2. Morton’s foot (08:16)
3. Il ritorno del languore (07:28)
4. Lobotomie mi baba lu (07:16)
5. L’histoire d’ un parapluie (06:08) 6. O papaia balerina (06:21)
7. Dr. Gieler’s Wiener Schnitzel (07:19)
8. Il sospiro (06:57)
9. Hopping Jack (07:39)
10. Waltz for Dubbya (04:08)
11. The return of the Maltese chicken (00:11)