Raivo Tafenau

08. jaanuar 2005

Raivo Tafenau ja tema kaaslased teevad sammu popmuusika suunas, kuid jäävad sellele vaatamata oma muusikaga veel jazzi poolele.

Ühe aastanumbri sees on see juba teine plaat meie praeguselt kõige toimekamalt saksofonistilt. Tal on mitmesuguseid koostööprojekte. “Lumekuninganna” leedu vokalisti Nedaga oli üks neist, mis ka suurepärase plaadini jõudnud. Teine, mille nimeks “Take Off” valmis aga koos eesti muusikutega – mis on viisakas moodus ütlemaks, et tegemist ei ole päriselt selle grupiga, mille nimeks Raivo Tafenau Band, kuigi koosseisus on suuri sarnasusi.
Pärast suurepärast tunamullust bossadeplaati sellelt ansamblilt on Tafenau tegemiste vastu muidugi kõrgendatud huvi. Põhjusega, sest näib, et tal tuleb tähelepanu väärivat muusikat nagu varrukast puistates. Teataval moel on ka “Take Off” selline, kuid siinkohal tuleks kuulajal ennast kõigepealt piirata teadmisega, et tegemist on plaadiga, mille puhul on jäänud ukse taha suured ponnistused teha jazzmuusikalist kunsti ning selle asemel on kaasa võetud kergem meeleolu ja hea tuju. Ehk teisisõnu – “Take Off” on vabaks kiskumine pingetest, aja mahavõtt ja kõrvalepõige pop-jazz’i valda, kus Tafenau sugugi võõras ei ole.
Enamik lugusid on teinud klahvpillimängija Jürmo Eespere. Kahe autoriks on plaadil märgitud trummar Petteri Hasa ja Tafenault endalt on nimilugu “Take Off”. Uudne või õigemini teistsugune võrreldes saksofonisti ansambli eelmiste (jazz)plaatidega on kitarrisaund, mis tirib muusikat rocki ja popi suunas. Paul Daniel mängib ja teeb seda maitsekalt.
Jürmo Eespere käekirjas on fusion-jälgi ehk ameerikalikku kergust. Nii võiks pimetestimisel vabalt arvata, et latiinoliku alatooniga päikeseline “Influences” kuulub mõnele Spyro Gyra 70ndate lõpu või 80ndate alguse plaadile. Samuti on Eespere elektrilised klahvkasaundid äratuntavalt lähedased ameerikalikele eeskujudele meelelahutusjazzi vallast. See on pigem pluss kui laitus, see annab muusika kõlamisele teatava voolusängi ja võrdluspunkti.
Ameerikalikule joonele osutab ka pop-funk “J Jam Blues”, mis riffides rullub mugava rahulikkusega, ühtlaselt ja pikalt, andes sooloderuumi pea kõigile osalistele, eelkõige aga kitarristile. Mihkel Mälgand ei mängigi siin oma esileastumise partiid elektripillil vaid kontrabassiga, mis on omapärane, kuid mitte taunimisväärne kõrvalekalle stiilist.
Päikest, rõõmu ja optimismi süstib see mööda pealispindu libisev plaat, kui kuulata seda nii, nagu ta on mõeldudki kõlama – taustal.
Kui järg plaadi lõpuosas jõuab nimilooni, on Raivo Tafenau kord pikalt ette astuda ja kannaga kõvasti takti lüüa. See on tema lugu ja tema funk. Ta soleerib läbi pea terve loo. Aga ka löökpillimees Ricardo Padilla saab oma soolo.
Päris plaadi lõpuks astub korraks esile ka laulja Kaire Vilgats, kes rahulikus, kuid mitte uinutavas palas “Time Out”, milles võib aimata pisut Pat Metheny käekirja jäljendamisi, esitab nõtkelt liikuva vokaliisi.
Et Raivo Tafenau naljalt kaks korda samasse jõkke ei astu, siis võib oletada, et tema järgmine plaat pakub midagi teistsugust. Aga mida? See on küsimus.

Lood plaadil:

1. The Other Side
2. Influences
3. Gate One
4. Bye Bye Sweet Lady
5. J Jam Blues
6. Bright Add 9
7. Take Off
8. Time Out