Leedulastega rahvusvahelist koostööd tegev Raivo Tafenau grupp on taas hakkama saanud suurepärase helitööga. Parim rõõmuvitamiin.
Mäletate, Raivo Tafenau bändi eelmine plaat sulatas troopikasooja bossat põhjamaise jahedusega ja tegi seda huvitavalt, loominguliselt. “Lumekuninganna” leedulanna Nedaga, kes Tafenau bändile juba vana hea tuttav ning esinemispartner, on teistsugune, sest tema peamine sõnum pole erinevuste sobitamine ja mäng eritähenduslike märkidega, vaid üks teatav ühisosa, mis tekkinud jagatud kogemusest.
Soomlaselt Jukka Linkolalt on plaadi nimilugu. Ühtlasi on see uks, mis viib siin kõlava muusika tunnetuse juurde. Helge, kerge ja lendlevalt tantsisklev muusika – rütm, mis moodustunud drum’n’bass’i tihedalt tikkivast rütmitusest ja modaalse jazzi vabaolekust, laotab end kui lõputule heliväljale. Neda vokaliis – hääl kui instrument – ja Tafenau vaoshoitud, kuid kirglik saksofonimäng on siin pea ainsad helikoest eristuvad märgid, kuid nemadki ei lahku raamistusest, mis määrab ära heliplatoo koordinaadid. Tegeldakse aktiivse ergastunud hõljumisega, uurivas olekus maailmatunnetusega, ärkvelmuusikaga.
Kui soovite, võite modaaljazzi järellaines kanduva, kuid selgete fusionlike popjazzi elementidega muusika kohta mainida, et bop-vormelitega pole siin suurt pistmist; et tasand, kus tegevus toimub, on avatud igasugustele stilistilistile osutustele, kui need järgivad käitumisreegleid, mis antud ruumis kohased. Olgu siis tegemist popjazzi, folkmeloodiate või latiinorütmidega. Tähtis, et muusikal oleks tonaalne kese, helide gravitatsioonitsentrum.
Näiteks või bassist Eugen Kaneviciuse “Dance”, kus Neda flööt ja häälutused koos loo autori tantsisklevalt liikuva bassiga moodustavad eriliselt kirka mustri. Raivo Tafenau mängib pika ja huvitava soolo nagu enamikes plaadi lugudes. Kogu tegevus on justkui lineaarne, ilma salm-refrään liigendusteta, ehkki vastav struktuur nendes palades on siiski olemas. Mulje loob meeleolunivool püsimise järjekindlus, oskus mitte lasta end valitud teel kõrvale juhtida triviaalsustel või juhuslikele kõrvalepõigetel.
Kuid see joont pidi kulgemine on näiline, pigem tuleks ikkagi mõelda platoosarnasele ruumile, mille parameetrid on selgelt määratletud. Üks selliseid säravaid näiteid on ka Raul Söödi kirjutatud “Some Light”, millel on popviisile (ja ka jazzistandarditele) omane meeldejääv viis ja kus Ain Agan mängib meeldejääva patmethenyliku soolo.
Andrei Schilkloperi “Folk Song” on rõõmupuhang ja ekstaasijoovastuse servani küündiv tantsukarglemine, milles Tafenau saksofon läheb kohati suisa pööraseks, gruuvimised ja eriti Neda rütmigrupiga võistlevad flöödikäigud on sajaprotsendilised rõõmuvitamiinid.
Plaadi ballaadlikeim pala, Freemani “(I Watched Her) Walk Away” on kaunis ja helge unistus, millel pole kiire kauniduse seisundist lahkumisega. Kaneviciuse “Dandelion” on taas meeldejääva meloodiakäiguga ja sundimatult rahuliku hooga kulgev lugu. Neda vokaliis on siin ehk rohkemgi keskmes kui mõne teise pala puhul. Seevastu punti panev “Recordame”, mille autoriks Joe Henderson, annab kõige enam soleerimisvõimalusi Raivo Tafenaule.
Suurepärane tujutõstmise plaat. Hästi mängitud ja veel paremini tunnetatud muusika, kui rääkida esitajate panusest.